Võõrsil tundub ikka põnevam ja kodulähedased huvitavad kohad kipuvad sootuks märkamata jääma. Milliseid kohti kiidavad siin pikemalt peatunud välismaalased? Postimehe reisikülg toob ära viie Euroopa Noored programmi raames Eestis vabatahtlikuna töötanud noore lemmikpaigad.
Alliksaare mahetalu Hiiumaal
Gaia Zuffa Itaaliast
Eestis on mõned asjad, millega olen väga ära harjunud. Näiteks see, et kui väljas paistab kasvõi natuke päikest, on aeg grillida, igal pool saab kaardiga maksta, sauna tehakse terve talv, ja muulgi ajal, ning wifi on igal pool.
Minu ülesandeks oli teha lühikesi promoklippe Eesti noorsootööst ja seetõttu sain käia mitmes linnas ning osa võtta mitmest projektist. Kõige huvitavam oli Hiiumaal Alliksaare mahetalus, kus kuus vabatahtlikku Hong Kongist, Venemaalt, Jaapanist ja Eestist aitasid farmer Priidut.
Tartust sõitsin bussiga Tallinna, sealt edasi Heltermaale ning sealt kohaliku bussiga Leisisse, kus Priidu mind enda auto peale korjas. Üllataval kombel on isegi Eestis võimalik sõita bussiga rohkem kui kuus tundi!
Laagri juhataja Siiri näitas, kus me järgmised päevad elame: puidust maja, kus ei olnud vett, maja kõrval oli hoopis kaev, kust me pidime ise vett tooma. Samuti asus tualett maja kõrval. Pliiti pidi puudega kütma, et maja soojana hoida ja süüa valmistada, ning dušš oli saunas. Internet oli kahe kilomeetri kaugusel ühe bussipeatuse lähedal.
Kõigil oli oma roll: kes tegi süüa, kes pesi nõusid, kes puhkas pärast rasket tööpäeva, kes puhastas villa. Vabatahtlikud lüpsid lehmi, pügasid lambaid, ehitasid loomadele aedu jne.
Ma rääkisin teiste vabatahtlikega ja nad ütlesid, et on Priidult ja tema perelt väga palju praktilisi teadmisi saanud. Hong Kongist pärit Vanessa nägi siin esimest korda elusat lammast, Saksamaalt tulnud Kevin sai sõita vanade nõukogude ajast pärit traktoritega ning Venemaalt pärit Polina sai oma inglise keelt harjutada.
Nad tundsid, et on oma mugavustsoonist välja kistud, kuid nad harjusid sellega üsna kiiresti ja leidsid, et selline praktiline töö annab rahulolu, et oled midagi ära teinud. Mina tundsin sama, tahtsin selles väikeses kogukonnas võimalikult palju osaleda ja ära teha ning samas seda kõike jäädvustada. Õhtuti, pärast õhtusööki, olime nii väsinud, et magamaminek tundus maailma kõige parema asjana.
Üks teadmine, mis ma endaga kaasa võtan, on see, et ei tohi karta uusi kogemusi. Lihtsalt proovi ja kui sa hakkama ei saa, siis ei juhtu ka midagi. Vähemalt oli sul võimalus proovida!
Fotol: Alliksaare talus said vabatahtlikud võimaluse kogeda rõõmu oma kätega tehtust. Pildil parandab sakslasest vabatahtlik vette jäänud karjaaeda. Foto: Erakogu
Tartu
Elise Chanel, Prantsusmaa
Minu lemmikkoht Eestis on kindlasti Kastani 38 Tartus. Seal asub trüki- ja paberimuuseum, kus ma vabatahtlikku tööd tegin. Ma armastan sealset atmosfääri, mis on täis kunsti, ideid ja spontaanset juhuslikkust. See pakub nii palju võimalusi olla loominguline printimise ja paberivoltimise abil! Ja alati on läheduses kunstnikke, õpilasi, külastajaid, vabatahtlikke, lapsi ja isegi kass Johannes, kellega meeldivaid vestlusi pidada.
Fotol: Trüki- ja paberimuuseumis on väljas näitus «Geomeetria ja kujutlusvõime».
Tapa/Neeruti
Marie Schorlemmer, Saksamaalt
Ma olen Tapal elanud kümme kuud ja saan siia tulemist ainult soovitada. Isegi ainult selleks, et Tapa-Loobu sildist pilti teha või lehvitada ja naeratada sõduritele, kui nad suurte autode kastides oma mornide nägude ning okstega kaetud kiivritega ringi sõidavad.
Kuna ma tulin siia septembris, siis ma ei valmistanud ennast ette soojaks suveks, aga mulle meeldis väga kolmest-neljast kohalikust second hand poest uut kleiti otsida.
Kui sulle meeldib seigelda, siis peaksid minema väikesesse baari bensiinijaama vastas, kus lõpetad raudselt vana purjus vene naisega väga halva vene popmuusika saatel tantsides, aga see on väärt kogemus.
Mu teine lemmikkoht on Tapa lähedal. Sinna jõudmiseks peab sõitma Rakvere bussiga Ristamäe peatusesse ja minema sealt Neeruti pargi poole. Selles pargis näeb Eesti looduse mitmekülgset ilu. Metsade kõrval, mille vahel on vilja- või rapsipõllud, kulgeb tee, mis viib väikeste küngasteni ning lõpeb suure järve ääres. Sealt saab edasi minna kuni väikese puust lavani, kus võib omaette puude mühina saatel tantsida või kõndida mööda järve kallast, üle silla, kuni jõuad teise, väiksema järveni.
Kõige parem on selle juures, et oled üksi ja terve järv on täiesti sinu päralt. Enne ujuma minemist saab koos riietega ära võtta ka kõik mõtted ja proovida muutuda üheks väikeseks kalaks teiste seas.
Veel üks koht, kus mulle väga meeldis, on Leppoja puhkekeskus. See asub pärapõrgus, metsa sees oleva järve kõrval. Seal on parim kodune toit, kõige lõõgastavam saun (lisaks saab otse järve hüpata) ja palju viise, kuidas Eesti loodust nautida: saab minna matkama, ujuma, kanuuga sõitma … See on fantastiline!
Leppoja Põhja-Kõrvemaal
Liam Watson Inglismaalt
Koht, mis mulle väga meeldis ning mis paistab teiste hulgast silma, on Leppoja maja, kus toimub välisvabatahtlike koolitus. Sealne maastik on väga kaunis ja võimalus kohaliku giidiga metsas suusatada oli väga intrigeeriv. Me suusatasime üle külmunud järvede, mis oli minu jaoks esmakordne kogemus ning üleüldse oli metsas viibida väga mõnus.
Peipsi järv
Pierre-Marie Brianceau Prantsusmaalt
Mulle meeldis kõige rohkem Peipsi ääres väike rand, kus ma magasin. Ma otsustasin Tartu maakonda hääletama minna, et sõbraga kokku saada. Saimegi kokku, aga pidin üksi magama väikeses telgis, mille temalt laenasin.
Kuna tahtsin vaikses kohas magada, siis otsisin kena väikese koha rannas. Augustikuine ilm ei olnud väga soe, aga vaade, mis hommikul päikesetõusuga avanes, oli seda väärt. Ma tegin sellest pilti ja kasutasin seda fotonäitusel, mille ma enda vabatahtliku töö lõpus kokku panin. Lisaks on see nüüd mu arvuti taustapilt, sest ma lihtsalt armastan seda nii väga!
VES/EPL
