Kas teadsite, et juba 1948. aastal tähistasid eestlased Ameerika Ühendriikides oma tegevuse 50. juubelit? Uskumatu, aga nii see oli, sest pool sajandit varem, juba 1898. aastal loodi Ameerika Eesti Heategev Selts, millest kümmekond aastat hiljem sai ühinemise teel New Yorgi Eesti Selts.
Kus on eestlaste kogukond, seal on ka laulukoorid, koolid ja ajalehed! Arvatavasti esimese eesti ajalehega Ameerika Ühendriikides startis õpetaja Hans Rebane, kes andis 1897. aastast välja ajalehte “Ameerika Eesti Postimees”. Kodumaal kannatas ajakirjandus tollal tsaari tsensuuri all ning hoogu võttis aina eskaleeruv venestamispoliitika, aga Ameerikas kõlas küll nõrgukene, aga siiski vaba eesti hääl….
Leht ilmus iga kahe kuu järel, oli veidi vaimuliku kallakuga, kuid tõi ära ka poliitilisi teadaandeid ja teateid eestlaste seltskondlikust elust, avaldades oma veergudel kaasmaalaste kirjugi. Kas ja kuidas Ameerika Eesti Postimees kodumaa lugejani jõudis, seda me paraku ei tea.
Hiljem läks olukord kirjuks ja ilmuma hakkas mitmesuguseid lehti ja väljaandeid, millest ainult 1931. a. New Yorgi Haridusseltsi kirjandus- ja kunstiosakonna väljaandmisel ilmuma hakanud kuukiri Meie Tee suutis püsima jääda. Ning aastal 1949. lisandus talle siis tütrekene, Vaba Eesti Sõna.
Vaba sõna ja ka vaba eesti sõna olukord tänapäeva maailmas on keeruline. Kui kõik on lubatud, aga samas kedagi ei tohi solvata, siis kust ikka läheb vaba sõna piir?
Klassikaline hea ajakirjandus oli ja on ikka olnud neutraalne – vaatlev ja mitte hindav, uuriv aga mitte süüdistav. Uudiste ja informatsiooni vahendaja, kes kuulab ära mõlemad pooled ja laseb vastuvõtjal – lugejal/vaatajal teha oma otsus ja kujundada arvamus. Lugejast peeti lugu.
Tänapäeval tahab iga lihtnegi ajakirjanik oma isiklikku arvamust väljendada, sest ta on veendunud, et temal on õigus ja lugeja/vaataja on loll, keda tuleb harida.
Intervjuu tähendab iga hinna eest kaasvestlejalt seda välja pressida, mida ajakirjanik jahtima tuli – kasvõi teisele sõnade suhu panemise hinnaga.
Oleme Eestis jõudnud sinna, kus ärritusest punaselapilise kaelaga naisreporter ründab kaasvestlejat või rahvustelevisioonis pööritab reporter demonstratiivselt silmi talle ebameeldiva poliitiku jutu peale. Millal sai ebaviisakusest sõnavabadus? Millal hakati tigedust teravuseks ja rumalust julguseks pidama?
Ameerika eesti kogukonnad on seni erinevate arvamustega hästi hakkama saanud – ning ikka ühiskonnana funktsioneerinud. Meid on siin vähe ja me hoiame kokku ja kedagi ei lööda risti selle eest, et tema arvamused sinu omadega kokku ei lähe. Eks aastate jooksul on eesti majad näinud nii kirglikke kui ka tuliseidki vaidlusi, kuid lõpuks on ikka kõik sama laua taga suppi edasi söönud.
Ja nii on ka Vaba Eesti Sõna juba 70 aastat mitmele põlvkonnale uudiseid ja lugusid vahendanud, ikka püüdes neutraalne olla ja eeldades, et meie lugejad on oma peaga mõtlevad analüüsivõimelised inimesed.
Mis on teie mälestused Vaba Eesti Sõnast? Saatke meile meenutusi, jutte ja mälestusi. Avaldame neid hea meelega läbi terve meie juubeliaasta! Kui mitte nüüd meenutada ja mäletada, siis millal veel!
Ootame teie fotosid, pilte, meenutusi ja muidugi ka toetuskuulutusi. Kui me kõik koos õla alla paneme, siis kestab meie leht just nii kaua, kuni Ameerika eestlaste kogukond seda vajab.
Häid lugemiselamusi ja jääge ikka meiega!
Kärt Ulman
Toimetaja
