Kas meediagrupi liikmed vajavad täiendavaid oskusi, et lahendada neid erialaprobleeme, mida nad sihikule võtnud on?
Suhteliselt hiljuti ellukutsutud meediagrupp, mille sekretär on Hain Rebas, üritab käivitada suurt globaalset Internetiportaali. Esineb ka soov väliseesti ajalehtede situatsiooni parandamiseks. Hr. Rebas on püüdnud mind julgustada, et pole midagi karta – lehed saavad tarviliku tähelepanu ja portaal viimaseid ei ohusta. Ometi on mulle jäänud mulje toimetuste ja sisu autorite tahaplaanile jäämisest, ka kui HR on öelnud “ole muretu”.
Võime twitterdada (säutsatada) ja linke saata uutele sõpradele uute meediakanalite kaudu nii palju kui süda lustib, kuid see pole see. Teatamine Facebook'i kaudu, kust sisu leida saab ja sisu loomine on kaks kardinaalselt erinevat asja. Keegi kusagil peab uudiseid kirjutama, poliitkarikatuure joonistama, ristsõnamõistatusi ja sudokusid looma. Üritusi tuleb fotografeerida. Veidi peenem väliseesti meedia teeks ja levitaks isegi helisalvestisi, aga ka videosalvestisi, Torontos töötava Vaado Sarapuu eeskujul.
Jutu mõte on: keegi peab tegema suhteliselt raske sisu loomise ja uudistele konteksti andva töö. Mulle on öeldud rohkem kui ühel korral erinevate meediagrupiga seotud inimeste poolt n.ö. mööda minnes: “sina-teie tegelege sisuga, jäta portaaliga tegelemine meile.” Niivõrd kui väliseestis veebindusega siiani on tegeletud, on sellega tegelejad huvitatud originaalsest ja uuenevast sisust, ei suuda aga selle eest tasuda. Investeerijaid kaasamata on selline lähenemine ebarealistlik. Sellised mõtteviisid on koguni ohumärgid. Kui mingi asi väärib tegemist, peab olema võimalik seda investoreile ka õigustada.
Kui peaks juhtuma see, et tulevane portaal läheb käiku viisil, mis me ajalehti ohustab või kus portaali prioritiseeritakse ajalehtede asemel – sel juhul on kits kärneriks. Tuleb ära hoida, et hägus ja mõeldavasti end tegelikult õigustada mittesuutev portaaliidee sünniks ajalehti kuidagi kannibaliseerides.
Leht külgepoogituna kasumit toovale veebile (ja ainult siis, kui see kasumit toob) professionaalide kätes – see oleks juba teine lugu. Kuid kas praegune algatusgrupp annab enesele aru, kuidas see käib?
Kirjalikku tegevusplaani meediagrupil siiani ei eksisteeri või igatahes ei olnud sellist olemas oktoobri alguses. Minu jaoks tähendab see pooleldi sama asja, kui olemasolu õigustuse puudumine. Kirjutasin juba varem põhjustest, miks grupisisene töö ei edenenud hästi ja miks on minu arvates toimunud vale start. Selles pole õnneks midagi, mida parandada ei saaks.
Lehtede uuendamiseks läheb vaja “rajavalmistaja” funktsiooni
Minu vaatevinklist peaks ajalehtede päästmist taotlev töögrupp olema nagu suurteks rünnakuteks ettevalmistusi tegev langevarjuritest koosnev eelsalk, mis saadetakse vastase tagalasse suurte dessantide sooritamise eel, rajamaks maandumisradu ja muidu valmistades pinda selleks, et suurem töögrupp, mis saabub veidi hiljem, saaks sujuvalt tegevust alustada kui D-päev on käes. See mõtlemine tugineb teadmisele, et suur grupp saab just nimelt kokku Tallinnas (aprillis) ÜEKN egiidi all, tegelemaks uuesti väliseesti meedia küsimusega.
Selline töö kulgeb klassikaliselt läbi kahe etapi. Teisiti pole kunagi ajaloos tehtud. Kõigepealt usaldust äratav idee koos kalkulatsioonidega ja siis augu päherääkimine investoritele, et sellesse tasub investeerida. Keskpõrandal peab asuma küsimus investeeringu rentaablusest – (Return on Investment – ROI). Korrates: On projekt teostatav (kas seda on võimalik tööle saada) ja kas kliendid ostaksid seda, mida Rebase töögrupp või siis mingi teine algatajate grupp pakkuda tahab.
D-päev (kindel tegelik kuupäev on ilmselt veel määratlemata) tähendaks meie kontekstis sisuliselt sellist omanike või teiste vastutavate isikute töökogunemist või -kogunemisi, kellede otsustest tulenevalt väliseesti ajalehed saaksid tegutsemiskapitali juurde. Võimalik ka, et mille käigus toimuks restruktureerimine. Vaja on mitte ainult, et meie ajalehtede ilmumine jätkuks, vaja on murda end sisse uutele turgudele rentaabluse alusel.
Kas praegusel meediagrupil on (küllaldane) erialane kompetents, et olla rajavalmistajad?
Igal sellisel “pathfin-der’ite” või siis rajavalmistajate grupil peab olema vastava ala erialane kompetents ja koordineeritud tegevusplaan. Ent tegevusplaani ei ole, vähemalt mitte sellist, mida grupi liikmed näinud oleksid. Tsitaat hiljutiselt töökoosolekult: “väikesed töögrupid lähtealuseid (terms of reference) ehk formaalset projektiplaneerimist ei vaja”.
Teeme väikese reaalsuskontrolli: sellise töögrupi ressursid peavad sobima ülesande sooritamiseks ja olema küllaldased. Rajavalmistajate asemel võiks ka rääkida sherpadest – asjatundjatest, kes teavad, kuidas Himaalaja mägedes käituda ehk siis antud juhul: kuidas käib meediaorganisatsioonide efektiivsemateks ja kasumlikemateks reformimine. Kui selline pädevus puudub, tuleb vastav pädevus pardale saada, vabatahtlikke selleks nõusse saades või selle eest tasudes.
Kui eelsalk ei tea täpselt, mida ta tegema peab – kui ei olda pädevad konkreetses ainevallas – ei saa hästi kulgeda ka hiljem saabuva suurema grupi töö, sest selle suurema grupi korraliku töölerakendumise ettevalmistamise eest oleks pidanud vastutama – reaalse plaani aluselt – just nimelt pindavalmistav eelsalk.
Kui otsustetegijad kogunevad otsustamiseks, ei ole mõtet nende aega raisata üksnes jututoaga ja arvamuste ümarlauaga. Päeva lõpuks, pärast diskussiooni, on vaja investeeringuid. Otsuste hääletusele panemiseks, mis viivad uute aktsiate emiteerimiseni või muude investeeringuteni peab olema eeltöö tehtud ning pind adekvaatselt ettevalmistatud.
Ent siiani on töö käinud suhteliselt kohmakalt ja tülitsedes, teiste asjade hulgas spetsialistide aega raisates. Nagu FC Barcelona jalgpallur Zlatan Ibrahimovic heitis oma peatreenerile ette: “olen Ferrari, aga sa kasutad mind nagu oleksin Fiat.”
Jüri Estam
