Laupäeval, 9. novembril toimus Washingtonis, DC, JBANCi konverents “Vaadates minevikku, kujundades tulevikku” (Looking at the Past, Shaping the Future), mille vestlusringides tõstatati diplomaatia valusaid küsimusi:
– Milline on maailma seis anno 2019, milliseks see muutub 10 aasta pärast?
– Kas Baltimaad on NATOs kui võimalus või proovikivi?
– Milliseid õppetunde andsid valimised Balti riikides?
– Kuidas meedia kujundab valeinfo operatsioone ja sõdu?
Konverentsil “Vaadates minevikku, kujundades tulevikku” esinejad olid JBANCi president Saulius Kuprys, Eesti suursaadik USAs Jonatan Vseviov, Läti suursaadik Maris Selga, Leedu suursaadik Rolandas Kriščiunas, Penn Bideni Keskusest Michael Carpenter. Arutelu ringis NATO teemal Paul Goble, JJ Green rahvusliku julgeoleku korrespondent, Brian Whitmore, Power Vertical /Võimuvertikaal podcast, Nathalie Vogel Euroopa Poliitilise julgeoleku keskuse vanemteadur, Karl Altau JBANCist.
Mille üle konverentsil arutati?
Ülimalt erudeeritud meeste Paul Goble, JJ Greeni ja Jaak Treimani arutlus “NATO, hirmud ja Balti naabrus” oli konverentsi tõsiseim.
JJ Green kõneleb, et Washingtoni poliitikat teeb paljuski ajakirjandus.
NATO saab paremini toimida, kui ajakirjanduses on samad teemad esil.
Green tõdeb, et nõukogude võimu masinat ei ole senini mõistetud, et see töötab jätkuvalt samal viisil.
1990ndate algul oli tõsine ideoloogiline ja finantskriis.
Mis oleks juhtunud, kui 1990ndate alguse ohtlikul perioodil ei oleks asjad läinud nii nagu läksid, millega riskiti, mis oleks võinud olla tagajärjed?
Tänapäeval on olukord, kus desinformatsioon, tehnoloogia võimaldavad uusi rünnakuid.
Need ei ole uued suunad, need on vanad suunad uutes vormides, seepärast tuleb nn vene meetodeid hästi tunda.
Manipuleerimise kontrollimise ajakirjandus peaks kriitiliselt vaatama tekste, mis tulevad Moskvast.
Igapäevaelu on igaühel kiire, aga see, et ei keskenduta süvitsi, ongi ohtlik. Seisame peagi fakti ees, et ei saa enam aru, sest meil “pole olnud aega” süveneda, kui oli vaja analüüsida.
Üha suurem probleem on Moskva sõnumite mõistmine, kuidas neid tõlgendada, kuidas panna konteksti.
Samas on olemas ka vastupidine olukord – Venemaa muudab maailma narratiivi.
Venemaa tegi seda Gruusiat rünnates ning sealt edasi tänini, mille juures näeme, et midagi ei ole kindel.
Paul Goble küsib: miks Soome ei ole NATOs? Kas usaldada ainult lepinguid, kui see on kokkuvõttes ohtlik?
Paul Goble kutsus mõtlema Soome olukorra ja tarkuse üle sisuliselt: Soome arvates on ohtlik kui riigi enesekaitse põhineb vaid NATO lepingul. Soome pole NATO liige. Soome ei usalda lepinguid ja pabereid, Soome usaldab vaid oma kogemust ja oma praktikaid. Samas on maailma tasakaalu ja rahu jaoks NATO ülimalt oluline, seejuures tuleks kritiseerimise asemel aidata sel pidevates muutustes kohaneda, seda kohandada.
Sellepärast, et soomlased ei usalda lepinguid. Lepingud on paber, aga tegelikud praktikad on hoopis teistsugused, nendeks tuleb valmistuda ka tegelikult ja sisuliselt, mitte paberi(lipaka)l.
Euroopa ühiskonna võti on Poola, see, kuidas läheb Poolal, näitab, mis suunas läheb maailm edasi. Poola on meie tasakaalu võti.
Brian Whitmore kõneleb jutustamisest ja jutustuse kontekstidest, polariseerimisest tekstides.
Vastavalt poliitvõitluse narratiivile on fookusesse tõusnud imidžite poliitika. Imidžite loomine põhineb väärtustel, mida imidžid avalikkuses kannavad.
Whitmore analüüsib nn Venemaa ründamise lugu – kuidas seda on eri perioodidel disainitud. Samas on põhinarratiivid igavesed, mõni neist on ülivana – üle 100 aasta jätkuvalt käigus.
Saksamaa ühendamine – sellest möödub 20 aastat – on loonud hulga uusi narratiive ning jõu metanarratiivi.
Venemaa võimuringkonna püüd on näidata Lääne ühiskonda jätkuvalt allakäivana, ebausaldusväärsena.
Selleks kasutatakse 1989. a nn Berliini müüri langemise lugu kui läbikukkunud riigi, Ida-Saksamaa lugu.
Samuti on fookuses russofoobia, kus harrastatakse etteheiteid, et lääne ühiskonnad on hüsteerilised oma venevastasuses.
Lisaks on põhimõtteline küsimus, kuidas on Venemaa monopoliseerinud II Maailmasõja võidu. Venemaa nimetab võitu ja oma sõdurite tegutsemist vabastamiseks.
Kui 2007 toimus Eesti vastu küberrünnak, nimetati see ajaloo esimeseks kübersõjaks.
Samas pole Venemaad analüüsides võimalik mööda vaadata tegelikkuses korruptsioonist, mis on Vene ühiskonna üks põhitunnus. Sellest kõigest johtub, et vajalik on vastu panna teine tõde, Brian Whitmore nimetab seda Balti narratiiviks.
Kus on Balti narratiiv? Kus on uus Eesti narratiiv? Kus?
Brian Whitmore rõhutas, et maailmataju kujuneb läbi lugude – inimesed vajavad lugusid, ootavad lugusid, saavad lugusid.
Mis lugusid on rääkida baltlastel? Mis lugusid on rääkida eestlastel?
Me vajame uusi lugusid, milles avaneb meie kontekst ja loogika, kus on need meie uued lood?
Storytelling on loo rääkimise efekt, põhilisi jutte tulebki pidevalt korrata.
Uue loo jutustamine, uus narratiiv saabki konverentsi läbivaks korduvaks teemaks.
Uue loo leidmine on ootus meile, ka ajakirjandusele.
Maarja Pärl-Lõhmus