Sest luuletaja soov oli:
Kord veel tagasi tahaksin
Leida kodutee,
Kodumullas siis magaksin
Välja kõik silmavee.
Nii lõpetas ta luuletuse „Põgenik“, mis ilmus 1954. aastal Underi viimses luulekogus „Sädemed tuhas“. Samas kogus leidub veel mitmeid luuletusi, mis kujundlikult kõnelevad autori igatsusest naasta kodumaale: „Võõrsil“, „Kusagil“, „Viimane valgus“, „Nägemus“ jt. Aga luuletuste vägi pole paraku sama juriidilise jõuga, mis testamendi täpsus.
Ühtki dokumenti ega luuletaja enda kirjalikku sooviavaldust selle kohta ei leidu. On vaid lähedaste, Underi usaldusaluste inimeste mälestused ja nende poolt meile edasi antud soovid: luuletaja tütred Hedda Hacker ja Dagmar Stock; väimees, saksa pastor Hermann Stock; sugulane Leida Kuusma, sõbrad Helmi Rajamaa ja Paul Laan jt.
Ja need mälestused kõnelevad meile, et nii Marie Under kui tema abikaasa Artur Adson olid avaldanud soovi saada maetud tingimata tammepuust kirstus, sest tammepuu on püsiv ning säilib kauem, mis võimaldab tulevikus kergemini ümber matta vabanenud Eestisse, kui see tund kord saabub.
Rootsis asuv Marie Underi ja Artur Adsoni mälestusfondi juhatus jõudis selle aasta algul otsusele, et nüüd on see tund saabunud. Fondi rahad on napid, Stockholmi Metsakalmistul asuva perekondliku hauaplatsi pikaaegselt ettemakstud rendiaja lõpp läheneb, aeg on täita luuletaja viimne soov ja matta tema põrm koos pereliikmetega ümber kodumaale. Mälestusfond pöördus ümbermatmise ettepanekuga Eesti kultuuriministri poole, Kirjanike Liidu juhatus arutas võimalikke matusepaiku, Eesti saatkond Rootsis on alustanud Rootsi-poolset paberitööd ümbermatmise korraldamiseks. Suursündmuse aeg pole veel täpselt teada, see sõltub Rootsi riigi asjaajamisest, aga kui osutub võimalikuks, võiks see toimuda septembris-oktoobris: 25. septembril on Marie Underi surma-aastapäev, 20. oktoobril 1980 toimus matusetalitus Stockholmi Jakobi kirikus.
Stockholmi Metsakalmistul puhkavad koos Underi ja Adsoniga ka Marie Underi tütar Hedda Hacker ning õde Berta Under. Loomulikult tuleks kord koos maetud perekonnaliikmed ümber matta koos, mitte lahutada luuletaja surmajärgselt tema perest, nagu seda tehti 1946. aastal Lydia Koidulaga, kes maeti ümber Kroonlinnast Tallinna ning kelle põrm lahutati tema lastest ja abikaasast. Underi tütardel polnud järeltulijaid, tema autoriõigused kuuluvad Eesti riigile, neid õigusi teostab juriidilises mõttes EV Kultuuriministeerium.
Eesti riik oleme meie. Meie (Kultuuriministeerium, Kirjanike Liidu juhatus) peame tegema need otsused, lähtudes tundlikult luuletaja võimalikest soovidest, ka siis, kui need pole juriidilises vormis väljendatud.
Kui ümbermatmise otsus tehtud, kerkib järgmine oluline küsimus: kuhu peaksime oma suure luuletaja ümber matma? Helmi Rajamaa mälestuste kohaselt meenutanud Marie Under kord surivoodil oma vanaema, kes on maetud Kassari kalmistule Hiiumaal. Siis arvas ta, et seal leiduvat ruumi nii temale kui ta lastele. Underi vanemad olid pärit Hiiumaalt, siin veetis luuletaja ühe sügavalt mällusööbinud suve lapsena ja mitu viljakat suve täiskasvanuna. Underi luuletus „Kassari kabeliaed“ meenutab tema emapoolse vanaema ja vanaisa Leena ja Magnus Kerneri hauda, kus on paekivist rist kirjadega 1870. aastast:
Üks kivist kerkib sirelite
alt madalana, sammalduna
– Eks ole see… kas pole mitte
mu hõimu haud all õhtupuna?
Aga luuletus lõpeb nõnda: „See oli ammu. Oli enne. / Nüüd surnudki siin lind ja kala.“
Kirjanike Liidu juhatus oli valmis andma Marie Underile ja Artur Adsonile puhkekoha Tallinna Metsakalmistule, meie kultuuritegelaste viimsesse puhkepaika. Aga kuhu jääksid sel juhul õde ja tütar, kes polnud küll kirjanikud, aga kes tegid kõik selleks, et luuletaja saaks rahulikult luua? Kord koos maetud perekonnaliikmeid ei tohiks ega tahaks ju lahutada.
Arutelude käigus on tänaseks jõutud üsna ühisele seisukohale, et kogu neljaliikmeline Underi perekond tuleks ümber matta Rahumäe kalmistule Tallinnas, kus puhkavad Marie Underi ema Leena ja isa Priidu (Friedrich) Under. See oleks Marie Underi perekonna sümboolne taasühinemine. Igatsus taasühineda ema ja isaga väljendub mitmes luuletsüklis Underi hilisloomingus, see soov kordus tema viimaste aastate kõnelustes Helmi Rajamaa, rootsi-soome piiskopi Sven Danelli ja teiste lähedastega. Marie Underi eelviimasel eluaastal lindistas Margot Lehiste 96-aastase poetessi vestluse Sven Danelliga, kus ta tundis heameelt, et näeb varsti jälle armast abikaasat Adsonit, eriti liigutatud oli Under oma hiljutisest nägemusest, kus ta kadunud ema lubas varsti tema juurde tulla.
Ainult Underi vanem tütar Dagmar Hacker jääb puhkama Lõuna-Saksamaale Chiemingi väikelinna, kus ta on maetud oma abikaasa Hermann Stocki kõrvale. Saksamaa ja Rootsiga jäävad alles Underi tihedad kultuurisidemed, ta oli ja on vaimselt eurooplane.
Välismaal surnud eesti kirjanikest on Eestisse ümber maetud Lydia Koidula 1946, Albert Kivikas 1990, Andres Saal 1997 ja Jaan Lattik 2008. Kodumaale on ümber maetud ka helilooja Rudolf Tobias 1992, kolonel Alfons Rebane 1999, riigimehed August Rei 2008 ja Jüri Uluots 2008.
Marie Underi luuletus „Nägemus“ lõpeb nõnda:
Ma olen kodus. Enam miskist muust
Ei mõtle unne vajuv harras meel.
Ma uinun nagu varjat jõulupuust,
Mis särab unelmaisse veel ja veel.
Sirje Kiin
