Ma jään kergesti sõltuvusse. Ikka siis, kui mulle midagi väga meeldib. Raske on seetõttu jälgida Aristotelese nõuannet olla kõiges mõõdukas. Ometi on mul tulnud täiesti lahti ütelda sellistest sõltuvust tekitavatest ja kahjulikest harjumustest nagu suitsetamine ja alkohol. Ikka seepärast, et kunagi meeldisid need mulle liiga palju. Õnneks sain ma sellest piisavalt vara aru ja jätsin need maha nelikümmend aastat ehk kahe sugupõlve jagu aastaid tagasi.
Olen olnud suurema osa oma elust ka taimetoitlane. Mitte et mul oleks midagi liha vastu, vaid mu isa oli kõik oma viis last hüpnotiseerinud taimetoitlasteks. Mina olin sel ajal 10-aastane. Ilmselt olin ma meie pere lastest kõige mõjutatavam, sest ma olen ainuke, kes liha tänapäevani ei söö. Isa kinnitas, et liha söömine on kahjulik. Kui ma nüüd mõtlen tagasi sellele ajale, mil ta mulle seda sisendas, ja lugedes oma ema mälestusteraamatut „Ingrid. Kirjad emale Ameerikast“, saan ma aru, et tegelikult oli asi selles, et meie perel ei olnud piisavalt raha ja taimetoitlus oli kaval viis elada kokkuhoidlikult. Igatahes on kogu mu eelnev elu olnud täis ekstreemsusi ja nüüd, olles pendeldanud ühe töö pealt teisele ja ühelt kontinendilt teisele, olen ma jäänud pidama oma väiksesse imearmsasse tallu Lõuna-Eestis, mida ma ei väsi kiitmast.
Olen jälginud europarlamendi valimisi Eesti telekanalitest, aga ka Euroopa kanalitest. Mulle tundub, et Brüsselist on saanud nagu mingi paradiis või tõotatud maa. Mulle tundus, et need, kes sinna kandideerivad, loodavad saada pileti mõnusaks vanaduspõlveks, mida kindlustab sealt saadav tulevane pension. Kui ma aga hakkasin süvenenult väitlusi kuulama, siis leidsin kandidaatide seast need pühendunud, keda me just vajame Euroopa parlamendis. Nemad saavad aru, kuidas asjad europarlamendis vastuolulistes olukordades käivad. Need, kes on seal juba enne olnud, on ka ennast tõestanud ja näidanud, milleks nad on võimelised. Need on inimesed, kes on õppinud, kuidas teha väikseid kompromisse, et saavutada enamat.
On lihtne anda järele noorematele, nemad on sageli idealistlikumad, karismaatilisemad ja janunevad uue järele. See on just puudu Ameerika poliitikute juures. Seal on valitud enamasti neid, kes esindavad kõige paremini teatud paketti, nagu näiteks hambapastat. Nad jõuavad enamasti ikka selleni, et esindavad kas looritatult või lausa läbinähtavalt isiklikke huve. Nad manavad ette õnneliku näo ja panevad inimesed uskuma, et nad esindavad rahva huve. Kui jälgida USA Kongressi materjale paari viimase aastakümne jooksul, siis on näha, et sellised poliitikud on hääletanud ikka enam ja enam üldsuse huvide vastu ja selle ühe protsendi poolt, kes omab suuremat osa kogu rahvuslikust rikkusest. Aga see mu seisukoht ei pruugi olla tõsi, sest asjad paistavad niisugused Eestist vaadatuna.
Suur osa meie poliitikutest mäletab muidugi, milline oli elu Nõukogude ajal, ja nad ei allu Putini propagandale, eriti sellele, mis käib Ukraina kohta. Neid peaks kuulama, sest nemad suudavad europarlamendis rohkem korda saata Euroopa julgeoleku küsimuses, sest nad tunnevad paremini Venemaad. Nemad ei usu naiivselt idanaabri lubadusi ja nad teavad, milleks tuleb nende puhul valmis olla.
Me peame olema tähelepanelikud selle suhtes, keda me maailmas usaldame ja keda me usaldame Euroopa Liidus. Pogo, ameeriklaste väga tuntud joonisfilmitegelane, ütles Vietnami sõja ajal oma kuulsad sõnad: „Me oleme kohanud vaenlast – need oleme me ise!“
Ma loodan, et piisav arv inimesi käib valimas kogu Euroopas ja et nad valivad piisavalt targalt. Eestlased ei ole kaotanud usku iseendasse ega oma vabadusse. Aga me ei saa seda võtta iseenesest mõistetavalt, teades ja tundes oma naabrit.
Viido Polikarpus