Kärt Ulman
Kärt Ulmanil, kes hetkel elab paralleelselt nii USA-s kui Eestis, on olnud põnev ja vaheldusrikas elu: sisearhitektist sai ajakirjanik (praegu Vaba Eesti Sõna toimetaja) ja Eesti kultuuri tutvustaja USA-s, mitmete kultuurifestivalide korraldaja.
Mitmes kord on tulla MÜ-sse? Kas võtad ka pere kaasa?
Tulla on esimene kord. Olen aastaid juba piielnud Metsaülikooli ja mitu korda teinud ka konkreetsemaid plaane, aga kahjuks pole kunagi sinna jõudnud.
New Yorgis elades oli mul alati suved Eestisse planeeritud ja seal tahtsin kohal olla kuni viimase võimaluseni – et saaks ikka augusti lõpus veel Eesti metsades hulkuda ja marju korjata.
Ja nii nagu kõik koolilaste vanemad teavad: kool paneb piirid sinu suvedele, teatud ajaks pead taas kodus paigal olema.
Võtan kaasa oma noorima, Ameerikas sündinud ja kooliteed alustanud ja nüüd Eesti koolis õppiva poja. Tema kui kakskeelse ja kahe kultuuri vahel hõljuva inimese jaoks on Metsaülikool kindlasti avastamisväärt.
Millest räägib Sinu metsaloeng?
Väliseesti ajakirjandusest läbi Ameerika eestlaste ajalehe Vaba Eesti Sõna, kui lühidalt öelda. Aga kui pikemalt lahti seletada, siis püüan olnu kaudu mõtestada, kuhu kuulub meie ühisel Eesti mõttemaastikul väliseesti ajakirjandus, millist tühimikku täidab tema olemasolu ja miks see on oluline just kodu-Eestile.
Tahaksin teha ka ühe kiirkursuse väliseestlaste keelekasutusest, siin on nii palju põnevaid momente.
Mida ootad ja loodad sellelt nädalalt metsas?
Ootan kõigepealt põnevaid ja inspireerivaid kohtumisi. Jutuajamisi, mis annaksid tiivad. Mõttevahetusi, mis aitavad sarnaselt maailma tajuvaid inimesi ära tunda. Ja muidugi ootan igatsusega kohtumist Kotkajärve loodusega, olen sellest nii palju imelist kuulnud.
Mis on Sinu lemmikpaik maailmas? Miks?
Neid on mitu, sest vajan õnnelik olemiseks nii ürgmetsa kui linnadžunglit. Hiiumaa, sest seal on olemas minu jaoks mõned sellised ürgsed kohad, mis puhastavad ja laevad. New York, sest see linn annab mullle nii palju energiat ja meie vastastikune armastus on igavene. Tallinna Kadriorg, imeline vaikne väikelinna miljöö, inimmõõtmeline. Kuna olen neljandat põlve tallinlane, siis just siin Kadrioru kandis on kõndinud ka minu esivanemate jalad, tunnetan mõnuga seda järjepidevust.
Milline on Sinu jaoks kõige ilusam sõna eesti keeles?
Armastan eesti keelt ja eesti keele ilu ja imetlen ta sõnarikkust ja väljendusvõimalusi. “Vägi” on kindlasti üks võimsamaid. Nii tihti anname kaasaaja maailmas vabatahtlikult oma väe ära ja siis kannatame. “Õhinapõhine” – imeline uudissõna, milles on nii palju innukust ja tegemisrõõmu. Aga kui peaksin ütlema vaid ühe, siis oleks see “Maa” – nii mitmetähenduslik ja sellest kõik algab.
Jaan Seim
Jaan Seim on Rootsi eestlaskonna hulgas tuntud ühiskonnategelane ja muusikainimene (helilooja, muusik, koorijuht), kelle hobide hulka kuulub muide ka torupillimäng. Ta töötab alates 1992. aastast Stockholmi Eesti Kooli direktorina ja on varem korduvalt Torontot külastanud. Augustis võib Jaani kohata MÜ-laste hulgas Kotkajärvel.
Mitmes kord on Sul tulla Kotkajärve Metsaülikooli? Kas võtad seekord ka oma torupilli kaasa?
Olen olnud Kotkajärve Metsaülikoolis ühel ainsal korral. See oli 1976. aastal, nii et ikka üsna ammu. Oli väga tore ja huvitav, püsib mul siiamaani meeles. Siis ma veel torupilli ei mänginud. Nüüd aga, kui sa seda reklaamid, siis ikka vist pean pilli kaasa võtma.
Milline on olnud siiani Sinu kõige toredam MÜ elamus?
Raske ütelda. Tegelikult võtsin MÜ-st osa ka 1974. aastal Kuopios Soomes ja 1976. aastal toimunud Pocono seminarist, kus olid peamiselt MÜ inimesed. Hiljem hakkasime ka Rootsis metsaülikooli seminare korraldama Metroo nime all (Metsaülikool Rootsis). Kõik on olnud väga toredad ja põnevad. 1976. aastast mäletan näiteks seda ootusärevust ja erksust, mida oli tunda kõigis osavõtjais. Tunne oli, et hakkame koos midagi vägevat korda saatma. Loomulikult oli MÜ-s põnev ka kuulata kõiki huvitavaid loenguid, nagu Rein Taageperalt ja Tõnu Parmingult, aga ka paljudelt teistelt.
Tänavu on Eesti muusika-aasta. Millise muusika võtaksid kuulamiseks kaasa üksikule saarele (või põlismetsa)?
Miks peab inimene valima? Head eesti muusikat on ju nii palju. Mulle väga meeldib eesti koorimuusika, näiteks Cyrillus Kreegi “Taaveti laulud”, mida poleks saanud luua kuskil mujal kui ida ja lääne piirimail asuvas Eestis, või Veljo Tormise “Ingerimaa õhtud” – tsükkel, mis oma soomeugrilisuses tundub nii eksootiline kui omane. Mul on olnud võimalus laulda kooris mitmeid Arvo Pärdi teoseid ja neis peituvat seesmist rahu on raske mujalt leida. Populaarmuusika valdkonnas on mul ka mitmeid lemmikuid, näiteks laulja Maarja-Liis Ilus, kelle ilus hääl ja mõnus esinemisviis on mind alati köitnud.
Milline on kõige ilusam sõna eesti keeles?
“Maiasmokk” on üks väga ilus sõna, sest seda saab öelda naudinguga, samas tundes sellest õhkuvat head maitset. Õigupoolest eesti keel kubiseb ilusatest sõnadest. Vist esimest korda sain sellest aru, kui hakkasin lugema Paul-Eerik Rummo luuletusi, milleks muuseas sain tõuke 1970ndatel MÜ inimeste kaudu, kellest paljud olid Rummo avastanud. Muidu leian, et eesti keel on millegipärast eriti ilus, kui seda räägivad väikesed lapsed. Kogen seda oma töö juures Stockholmi Eesti Koolis, kus eesti keel on täiesti elav keel, aga ka oma esimese lapselapse kaudu, kes nüüdseks on kaheaastane ja ütleb mulle eesti keeles “vanaisa”.
