Peamiselt kuulan ma raadiost klassikalist muusikat, kui ma oma maakodus Lõuna-Eestis maalin. Minu naine arvab, et see on kohutav, sest tema meelest ei ole klassikaline muusika midagi, mida kuulata taustamüraks. Aga tema on lõpetanud Tallinna konservatooriumi.
Kui ma 1970. aastatel käisin USAs Monmouthi ülikoolis ja õppisin seal kunsti, soovis mu professor Martin Ryan, et ma kuulaksin klassikalist muusikat maalimise ajal, sest nii suhtun ma oma töösse tõsisemalt. Ja ma olen temaga täiesti nõus. Seepärast kuulan ma maalimise ajal meeleldi Klassikaraadiot.
Star FMi Allan Roosilehega kuulan ma autoga sõites, aga ka õhtul hilja juba voodis olles, kui televiisorist enam saateid vaadata ei ole.
Kuku raadios on toredaid jutusaateid, mis väärivad tähelepanelikku kuulamist. Seda on hea teha näiteks pikka maad Võrust Tallinna ja ta-gasi sõites. See aitab mul olla ärkvel ja keskendunud.
Ka meeldib mulle teada saada, mis parajasti Eesti poliitikas toimub. Kadri Liiki on hea kuulata, tema on üks mu lemmikuid, aga samuti David Vseviovi ja tema saadet „Müstiline Venemaa“ pühapäeviti. Ta on teeninud täiega ära kõik kiidusõnad, mis tema kohta on öeldud.
Elmari raadio on üsna tihti mänginud minu laule, näiteks „Tunneb süda“ – see on eestikeelne tõlge Bonnie Tyleri laulust „It´s a Heartache“, tõlkis aga minu ema. Vahel kuulen ka Karl Madist esitamas minu laulu „Rainbow“, eestikeelses tõlkes „Vikerkaar“. See laul on minu CD-plaadil. Muidugi olen alati meeldivalt üllatunud, kui kuulen oma laule eetris kõlamas. Tavaliselt järgneb sellele mitu kõnet mu lähedastelt, kes kõik on sattunud seda kuulama ja siis helistavad ja kontrollivad, kas mina ka ikka olen hetkel samal raadiolainel.
Teleprogramme jälgisin aastaid Viasati kaudu, aga nüüd olen läinud üle Starmani teenustele. Katsetan praegu nende kolmekuulist tutvumisprogrammi. Eks ma siis pärast seda otsustan, kas see mulle meeldib või mitte ja mida sealt valida oleks.
Viimasel ajal vaatan ma üha vähem televiisorit. Kui, siis enamasti Ameerika või Briti filme ja erinevaid CSI seriaale. Arvatavasti puhkan ma nii kõige enam, kui kuulan inglise keelt, sest ma olen ju üles kasvanud ingliskeelses keskkonnas. Mulle meeldiks küll, kui ma oskaksin vene keelt, siis saaksin kuulata nende poliitilisi väitlusi, aga vaevalt et see enam juhtuda võiks.
Aga hea uudis on see, et lõpuks ometi olen ma saanud oma tallu Keema külas Võrumaal internetiühenduse, seda tänu EMT ruuterile ja antennile maja katusel. Peab tunnistama, et internet töötab vaid pool päeva korralikult. Ka meie telefoniside on ikka veel probleemidega. Saame kasutada kas raadiotelefone või siis mobiile, aga mobiiliga rääkides peab valima kindla koha, kus kõne ei katke, mina näiteks lähen meie teise korruse tuppa akna alla ja pööran end näoga põhja poole – siis saab jutud räägitud. Mulle ajab naeru peale, kui ma näen reklaame, kus mobiilsideoperaatorid end tutvustades teatavad, et nad katavad ühtlaselt kogu Eesti.
Eesti Televisiooni saateid vaatan ma siis, kui mu naine tuleb linnast maale. Tema eelistab seda kõigile teistele kanalitele. Ja üks asi, mida ma Eestis elades olen õppinud, on vanasõna „Targem annab järele“.
Viido Polikarpus
