Üks esimesi asju, mida 8. urbekuu, naistepäeva hommikul nutitelefonist lugesin, oli Keiti Vilmsi lause “ÄRA KIMBUTA MIND OMA LILLEDEGA.” See oli sotsiaalmeedias.
Naistepäev on Eestis jätkuvalt üks kõige kõvem lillemüügipäev emadepäeva kõrval. Ei teagi, kas sõbrapäev sinnapoole veel küündib. Ühesõnaga, lilleKIMPE liikus linna peale palju ja kimbukandjad (kimbutajad?) olid valdavalt mehed. Kimbutama tähendab “kellelegi ebameeldivusi, raskusi, kannatusi valmistama, kedagi ahistama” (EKSS). Oma lilleKIMBUGA võid sa KIMPUS (hädas) olla. Aga pigem mitte. Vitsakimbuga on juba teised lood.
Sarnaste sõnadega mänglemist jätkas statistikaamet (Eesti Statistika): “Meie poolt kõikidele naistele üks suur tulp!” Statistikas võrdlevaid arvusid tähistavad koordinaadistikul ehk graafikus TULBAD. Üks taoline sammas on TULP. Kevadlill on ka TULP, aga see kõlab palataliseeritult, peenendatult. Üks on häälduse poolest kuidagi tuhm ja nüri, tuimalt lajatatud ja teine on justkui väikse vindiga või musiga edasi antud.
Palate on suulagi. Sinna suunda keel küündibki. Palataplisseeritud võiks olla filoloogi või siis ka Keiti Vilmsi enda seelik. Näete, kui nakkavad on keelemängud! Tegelikult suulagi ongi justkui plisseeritud; vaadake ja veenduge.
Foto: Marianne Ubaleht
Kalambuur ei ole kalapüügiriist
Kalambuur ei ole ka enam kalaroogade restoran Tallinna Hirvepargis. Seda see küll oli ja armas väike hoone endiselt ootab, et temas üritusi korraldatakse. Kalambuur tuleb prantsuskeelsest sõnast calembour. See on sõnamäng või sõnamänguline nali, mis põhineb sõnade mitmetähenduslikkusel, samakõlalisusel või kõlalisel sarnasusel.
Keiti Vilms on eesti kalamburist ja emakeele populariseerija. Teda tuntakse ka SÄUTSUPÄÄSUKESE nime all. Sõnumeid edastatakse ehk säutsutakse nimelt Twitteris, inglise tweet. Vilmsi on kirjeldatud kui “raamatute ja lugemise propageerijat ning vanade sõnade velmajat ehk elluäratajat”. Kirjandusteadlane Kajar Pruul on öelnud, et Vilms on õpetanud paljusid eesti keelt nägema hoopis teise pilguga ning vabastanud selle ka nooremate põlvkondade jaoks igavusehaardest. Seda siis mõistagi enamjaolt sotsiaalmeedia pikksilma kaudu, kus tema järgijate arv (Instagramis) on üle 19 tuhande inimese.
Emakeelehällist kaugel elavad eestlased on alati olnud sõnatundlikud. Kui elad ühe asja puuduses, siis see ikka puudutab järsemalt. Nii ei ole tihti vaja enamat, kui ühte või paar sõna näiteks t-särgil või kuskil kruusil või kleepsul ja süda hakkab kõvemini äratundmisrõõmust põksuma. Lihtne ja lööv – kas eestlane pole ise ka selline? Ja selleni (julge hundi rinnani) on jõudnud ka Keiti Vilms oma võrdleva vaimukusega või siis kõrvutava kirjapildiga. Keelenautlejatele imetluseks ja inspiratsiooniks. Tihti on jagatud ka lihtsalt toredaid keelehetki ja -avastusi, nagu hiljutine ETV uudistesaates tutvustatud meest “Imre Arro, JÄÄRAJARAJAJA”.
Mu süda tilgub merd. Neuroosiaia kuninganna. Oh, sa helbene aeg! Ma olen su unustuste naine. Tööd on siin mustad. Kirepraktik. Luulest viidud. Palun vabadust. Helgeltnägija. Kel janu, sel jamad. Kilud toovad õnne. Made in üsa.
Need on vaid mõned näited, mida on võimalik enda lähedusse (rinnale, lauale, õlale) soetada t-shirtstore.ee kaudu, kus Vilmsil on oma tootevalik. Aga ka lihtsalt lugedes nautida. Facebookis on ka üldisem grupp “KalambuuR”, kus inimesed postitavad oma sõnademänge.
Juba mõnda aega on populaarsust kogunud prantsuskeelsed sõnad ja fraasid särkidel (ikkagi Pariis ja puha). Meilgi Pariis ja Puhja. Ja Nuustaku. Nuusaku. Sõnad kõdistavad ja löövad. Ärgitavad, äratavad. Riigikogu valimiskampaania reklaamplakatitel oli kandidaat Juku-Kalle Raidil seljas särk tekstiga “Lutin on purjus”. Eelnevalt on vene agressioonivastastel meeleavaldustel nähtud “Mutin on punn”. Ridade vahed ja tähtede pöörded võivad anda paraja hoobi. Nii ka huumorimeel, nutikus ja talutütremõistus. Nautige teiegi julgelt ja südamest, mängeldes meie lõbusat keelt! Kasutage üürikesi juhuseid, kingitud hetki seda RÄÄKIDA. Tuge leiab lättest.
Riina Kindlam, Tallinn
