Eesti noored luuletajad ja kirjanikud, kes kandsid kirste
Kord veel tagasi tahaksin
Leida kodutee,
Kodumullas siis magaksin
Välja kõik silmavee.
9. juunil 2016 maeti Marie Under, tema abikaasa Artur Adson, Underi õde Berta Under ja tütar Hedda Hakker ümber kodumaa mulda.
Sirje Kiin, Tiit Aleksejev, Paul Laan, Maret ja Ivar Paljak. Sirje Kiini fotod
72 aasta pikkuseks kujunenud poliitiline eksiil ja suur ajalooline ülekohus on nüüd lõppenud nii nende kui kogu eesti rahva jaoks. Puhata kodumaa mullas oli olnud kogu perekonna tahe: kirjanikest kolleegid ja lähedased teadsid nende kõigi soovi saada maetud tammekirstudes, et kui ükskord saabub aeg, mil Eesti on vaba, oleks võimalik neid kergemini ümber matta.
Maret Paljak, kes on Underi hilisaastate lähema sõbra Helmi Rajamaa tütar, mäletab veel, kuidas Marie Under oli öelnud: „Kui nad Koidula koju tõid, küllap nad toovad siis minu ka.“ Selles mälestuskillus peegeldub meie 20. sajandi kõige mõjurikkama luuletaja kojusaabumise lootus ja tema väärikas enesehinnang.
Ajalooline ümbermatmine sai teoks tänu Stockholmis asuva Marie Underi ja Artur Adsoni mälestusfondi algatusele, mille juhatus kirjutas esimees Ivar Paljaku ja liikmete Paul Laane, Maret Paljaku ja Marje Reinansi allkirjaga 17. novembril 2014 vastava taotluskirja Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumile. Koostöös Eesti Kirjanike Liidu ja Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusega korraldati Marie Underi ja ta pereliikmete põrmude väljakaevamine ja tuvastamine Stockholmi Metsakalmistul, selle raskeima töö tegi ära Eesti parim ekspert sel alal Arnold Unt. Väljakaevamise ja põrmude tuvastamise juures viibis ka Marie Underi sugulane, noor luuletaja Martin Saarnak, kes on Marie Underi venna Christfriedi järeltulija neljandas põlves. Marie Underi tütardel Dagmaril ja Heddal ei olnud järeltulijaid.
Perekonna nelja liikme põrmud toodi Stockholmist Tallinna sümboolset nime kandva laevaga Victoria I 4. mail 2016. See oli ajalooline võidupäev igas mõttes.
9. juunil kl 10 peeti liigutav ja harras tunniajane mälestusteenistus Tallinna südalinnas, Vabaduse väljakul asuvas Jaani kirikus, see on luterlik kirik. Oleviste kirik, kus Marie Under omal ajal leeritati ja laulatati esimesse abiellu Karl Hakkeriga, on alates 1950. aastast baptisti koguduse kasutuses, seepärast valiti mälestusteenistuseks luterlik Jaani kirik, sest Marie Under ja Artur Adson kuulusid luterlikku kogudusse. Kolme kojunaasja valgetele kirstudele olid asetatud punased roosid, Marie Underi kirstule aga roosa roos, sest roosad roosid olid olnud tema tammekirstul matustel Stockholmi Jakobi kirikus 1980. aasta oktoobris. Marie Underil oli teatavasti sada lemmiklille, ent sünnipäevaks meeldis talle saada roose, eriti roosasid roose.
Mälestusteenistust juhatasid peapiiskop Urmas Viilma ja Tallinna abipraost Arho Tuhkru. Mälestusteenistus algas Underi lemmikmuusika, Beethoveni teosega „Ood rõõmule“, mida mängis organist Tiia Tenno. Marie Underi ja Artur Adsoni luulet esitasid näitlejad Anu Lamp ja Karl Laumets. Nad kandsid ette Underi luuletuse „Nägemus“ ja Adsoni luuletuse „Testament“.
Mälestuskõned pidasid Eesti Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves, kultuuriminister Indrek Saar, Stockholmis asuva Marie Underi ja Artur Adsoni mälestusfondi esimees Ivar Paljak ja Eesti Kirjanike liidu esimees Tiit Aleksejev.
Teenistuse muusikalises kujunduses arvestati Marie Underi toonaseid soove: Eesti Filharmoonia Kammerkoor dirigent Heli Jürgensoni juhatamisel esitas R. Tobiase „Eks teie tea“. Kirstude kirikust väljakandmisel mängis organist Tiia Tenno kirikukoraali. Kirstud kandsid kirikust välja kaheksa noort meesluuletajat, nelja kojunaasja fotosid kandsid neli noort naiskirjanikku. Üks kandjaist, Adam Cullen kirjutas hiljem kirjanike liidu listis: „Eilne Underite-Adsoni kojutulek oli sama liigutav kui Kuu mõju maailma ookeanidele. Kui mitte rohkemgi. Olen ütlematult tänulik selle au eest, et koos heade sõpradega sain kanda neid viimse puhkepaigani ning kuulda pärastpoole mälestusi otse kaduva põlvkonna suust. Nagu Jaan Undusk ütles meile seal: loodetavasti ei pea me kunagi 22. sajandil tagasi toimetama kodumaale kellegi põrmu, kes 21. sajandil siia enam ei pääsenud.“
Auto perekonna põrmudega sõitis esmalt Marie Underi ja Artur Adsoni kodu juurde Nõmmel, Väikese Illimari 12, kust nad olid sunnitud 20. septembril 1944 põgenema. Praegu asub seal majas Marie Underi ja Friedebert Tuglase kirjanduskeskuse muuseumiosakond. Kodumaja aias õitsesid lillad ja valged sirelid, nii et Underi ja Adsoni kojutulek toimus just „sirelite õitsemise aegu“, mis oli alati olnud Underile nii armas ja oluline aeg. Kodumaja väravas süüdati küünlad ja pandi vaasi valged sirelioksad.
Edasi kulges teekond Rahumäe kalmistule, kus puhkavad Marie Underi ema Leena ja isa Priidu Under. Marie Underi surivoodil piiskop Sven Danellile väljendatud soov taasühineda oma vanematega sai nüüd täide viidud. Stockholmi Metsakalmistult kaasa toodud originaalsed hauakivid olid asetatud ning kinnitatud kahele poole Leena ja Priidu Underi mälestuskivi. Marie Underi ja Artur Adsoni ja pereliikmete viimne puhkepaik asub nüüdsest Rahumäe kalmistu uues osas, Jaani uus F, 14-5.
Muldasängitamise talituse viisid läbi peapiiskop Urmas Viilma ja Tallinna abipraost Arho Tuhkru, näitlejad lugesid Marie Underi ja Artur Adsoni luulet. Kui matuselised puistasid kolme peotäit mulda, saatis sümboolset teelesaatmist vaikne tromboonimäng Ants Nuudi esituses. Nii kirikus kui surnuaial viibisid mälestustalituse juures paljud kirjandus- ja kultuuritegelased, samuti Underi lähisugulased, perekond Reimanite ja Mitside liikmed, kes elavad Eestis. Marie Underi ja ta lähedaste haud kaeti pärgade ja mälestuskimpudega, valged õied ja roosad roosid vaheldusid rukkililledega.
Mälestuskoosviibimisel Underi ja Adsoni ning Tuglase kodumaja aias oli rohkesti spontaanseid, liigutavaid sõnavõtte, kus meenutati Marie Underi luule isamaalist ja tervendavat rolli läbi raskete sõjaaastate, vangilaagrite, rinnete ja pagulaslaagrite. Teiste seas võtsid sõna Underi- Tuglase Kirjanduskeskuse juhataja Jaan Undusk, kirjandusteadlased Õnne Kepp, Sirje Kiin ja Janika Kronberg, Marie Underi ja Artur Adsoni mälestusfondi kauaaegne juhataja ja Marie Underi hilisaastate lähisõber Paul Laan Stockholmist, pikaaegne Ugala teatri vanema põlvkonna näitleja Lennart Jürgenson, kes mõjus otsekui Artur Adsoni inkarnatsioon; vabadusvõitleja Heli Susi, kirjandusajakirja Looming kauaaegne peatoimetaja Kalle Kurg jpt. Artur Adsoni võrukeelseid laule laulis muusik Kait Tamra. Kohal oli näitleja Katrin Saukas, kes on kehastanud jõuliselt Marie Underit teatrilavadel ning kirjutanud luuletaja elust näidendi.
Underi ja Tuglase kirjanduskeskus võttis nii Jaani kirikus, Rahumäe kalmistul kui ka mälestuskoosviibimisel peetud kõned videosalvestusse, nii et need on peatselt järeljälgitavad kirjanduskeskuse kodulehel. Kahjuks ei toimunud mälestusüritustest Eesti Televisioonis ülekannet, ETV 9. juuni õhtustes peauudistes kajastati toimuvat põgusalt, vaid 45 sekundit. Hommikune eesti vikerraadio usutlus Sirje Kiiniga, Marie Underi biograafiga, oli siiski olnud mitmetele kuulajatele kutseks kirikusse, tervitama meie suure luuletaja ja tema pereliikmete kojutulekut. Suuremad päevalehed magasid sündmuse piinlikul viisil maha. Ainult Õhtuleht pühendas Marie Underi ja Artur Adsoni ning nende pereliikmete ajaloolisele kojunaasmisele kahel päeval väärikalt mitu lehekülge koos fotodega, keskendudes luuletajapaari põgenemisteekonna meenutamisele. Kultuurilehes Sirp ilmusid Vallo Kepi ja Janika Kronbergi sisukad kirjutised.
Nii Vallo Kepi kui Sirje Kiini kirjutistes märgiti, et nüüd, mil Under ja Adson on koju naasnud, tuleks ümber vaadata ja värskendada Underi-Tuglase majamuuseumi väljapanekut, kus praegu on Underi osa teenimatult vähe näha.
Mati Jaksoni eraalgatuslik mälestuskimp ja tahvel Marie Underi sünnimaja platsil ümbermatmise päeval 9. juunil Tallinnas Koidu 46.
Samuti tuleks viimaks ometi korda teha Tallinnas Luise ja Koidu tänava nurgal asuv Underi sünnimaja ase (Koidu 46), kus praegu vohab vaid umbrohi. Marie Underi sünnimaja, mis oli muinsuskaitse all, lammutati 1984. aasta suvel kuritegelikult EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäri Rein Ristlaane isiklikul käsul. Tühjal majaplatsil peeti 1980. aastate lõpus mitmeid protesti- ja mälestusmiitinguid. Sirje Kiin nimetas sünnimaja platsi praegust lohakile jäetud seisundit häbiks Tallinna linnale ja eesti kultuurile. Tallinna linnavalitsus lükkas veel selle aasta algul jälle tagasi kultuuriloolase Jaak Juske poolt esitatud ettepaneku sünnimaja plats korrastada ja tähistada. 1980. aastate lõpus, enam kui veerand sajandit tagasi valmis kunstnik Aleksander Jakovlevi eskiisprojekt Marie Underi sünnimaja aseme tähistamiseks, see tuleks Tallinna linnavalitsuse arhiivist välja kaevata ja ellu viia, kirjutas Sirje Kiin arvamusloos.
Ent päeval, mil Marie Under sängitati kodumaa mulda, viis üks vanahärra Mati Jakson eraviisil Underi sünnimaja paika käsitsi maalitud mälestussildi ja lillepärja (vt foto).
Eesti vanarahvas usub, et kui meri vahutab, siis hinged rändavad. Marie Underi kodumaa mulda sängitamise päeval oli Tallinna laht tormises merevahus nagu ei kunagi varem. Aga õhtuks, kui mälestusteenistus ja muldasängitamine olid möödas, oli meri taas rahunenud. Marie Underi hing sai viimaks ometi koju.
1945. aastal kirjutatud luuletuses „Nägemus“ nägi Marie Under oma kojunaasmist ette ja ta tänas:
Ma olen kodus. Enam miskist muust
Ei mõtle unne vajuv harras meel.
Ma uinun nagu varjat jõulupuust,
Mis särab unelmaisse veel ja veel.
Ah, tüki maad jalg surma kõrval käis.
Nüüd olen kodus. Kamber suurest kuust
Lööb hiilgama kui oleks ingleid täis,
Kes vastu võtmas tänu otse minu suust.
Sirje Kiin
15. juuni 2016
