Mari Kalkun NY Skandinaavia Majas. EV NY Peakonsulaadi foto
Eesti regilaul tekkis osana läänemeresoome rahvaste ühisest muistsest laulupärimusest runolaulust. New Yorgi eestlastel oli huvitav võimalus näha ja kuulda Eesti regilauljat Mari Kalkunit Skandinaavia Majas 14. mail. Kontserdid New Yorgis ja Washington, DCs toimusid Eesti Kultuuriministeeriumi korraldusel.
Äärmiselt omapärane laulja, kes saadab ennast kandlel, esitades enamasti omaloodud laule ürgsete regi- ehk runolaulude motiividel. Mari Kalkun andis ka põhjaliku raadiointervjuu New Jerseys asuvale WFMU-le koos mitmete lauludega.
Kuigi Skandinaavia Maja publikus oli eesti päritolu inimesi vast mitte üle kümne, oli selge, et kontsert oli elamusrikas kõikidele kohaletulnutele. Ürgsetel Eesti ja eriti Võrumaa traditsioonidel põhinevad laulud olid lummava looduslähedasega edasi antud. Kohati tundus, et publik hoidis lausa hinge kinni, kuulates Mari poolt esitatud linnuna siristavaid hääli ja kõikvõimalikke teisi loodushääli. Kes teab, kuidas kõlasid täpselt pärimuslaulud tuhande või kahe tuhande aasta eest, aga Mari on leidnud oma lähenemise nende edasikandmisega.
Laulude vahel tutvustas Mari inglise keeles ennast ja oma teed muusikasse. Võrumaalt pärit Mari alustas juba 5-aastasena klassikalist klaverimuusikat õppides. 14- aastaselt oli tal võimalus aasta jooksul muusikat õppida vahetusõpilasena Seattle’s. Kaugel kodust eemal sai ta aru, et klassikalise muusika asemel tahaks ta rohkem tundma õppida Eesti, eriti Võrumaa regilaule. Võru keelt räägib Eestis praegu 75 000 inimest. Mari isa on nende hulgas, nii et juba lapsena rääkis ta võru keeles. Hiljem õppis ta pärimusmuusikat Eesti Muusikaakadeemias ning Helsingi Sibeliuse Akadeemias.
Kandlega laulmise ajal lõi ta ka aegajalt kellamuusikat väikeste kellukeste rõngaga, mis oli ta jala ümber. Andeka laulja ja laululoojana on Maril ka oskus tõmmata kuulajaskond oma esinemistega kaasa. Ta tutvustas oma Võrumaa kandlepilli, küsides samal ajal rahvalt, kui kaua on teada kandle ajaloost. Vaid üks kuulajatest, võimalik et Skandinaavia päritolu, teadis õige vastuse, et 2000 aastat. Samast ajast arvatakse ka regilaulude tekkimine. Mari lauludest on tunda ürgset loodust, eriti kui ta imiteerib lindude ja loomade hääli.
“Tsirr-Virr” laul lõokesest. Tundeline runolaul (sõnad põdrakasvatajalt, keskkonnakaitsjalt Juri Vellalt) “Ngadei” inimese ja põhjapõdra sõprusest ja ühisest rõõmust lennata põdrarakendil üle lumise välja. Sõbra pulmas Soomes esimest korda ettekantud “Laul kahele” oli inimtunnetest – “Kaks üheta ei saa, üks kaheta ka”.
Enamus laule olid võrukeelsed ja see süvendas seda tunnet, kuivõrd me ei tohiks kaotada oma päris kodutunnet.
Pooleldi märkamatult hakkas publik Mariga koos runolaulu kaasa ümisema. Seejärel kutsus laulja kaasa laulma, lauldes ette eestikeelseid laulusõnu, millele kogu saalitäis rahvast entusiastlikult kaasa kordas.
Võrukeelne “Itkulaul” oli ema kurvastusest, kui tütar lahkus vaesest kodukülast suurde linna õnne otsima.
Mari rääkis, kui vajalik on talle olla oma Võrumaa looduses ja tunda end sealsetes metsades nagu kodus. Ta kodu on siiani püsinud Võrumaal. Sellisest metsakodu/kodumetsa tundest sündis ka võrukeelne laul “Mõtsavele mäng”. Olid ajad peale sõda, kui Eesti metsad olid aastate jooksul koduks paljudele metsavendadele. Lauljal oli unustamatu jutuajamine mehega, kelle isa varjas end 13 aastat Võrumaa metsades. Kuidas ka ka kõige lootusematutes olukordades sai alles jääda huumor. Kui tagaajajad kutsusid alla andma: “ Tulõ välla vellekene, küll ma sino kätte saa…”, vastas metsavend mänguliselt: Ei ma täämba tulla saa…”
Põhjamaised laulud pikkadest talvedest ja pimeduse ajast annavad teed ka rõõmsamale lootusele, kui ükskord saabub kuude pikkuselt kestev kevad.
Peale põhjamaa rahvaste on midagi tema lauludes puudutanud ka teisi rahvaid. Ega muidu poleks Mari Kalkunil nii tihe kontserdiprogramm esinedes korduvalt Jaapanis, Saksamaal, Prantsusmaal, Inglismaal, Shotimaal, Portugalis, muidugi Soomes, kus regi- ja runolaulud ühenduvad kokku. Viiele väljaantud plaadile tuleb tulevikus kindlasti lisa.
Kahtlemata me kõik peaksime tutvuma oma esivanemate muusikaga ja saama osa sellest lummavast elamusest.
Laine Mets
