Uudis liikus kiiresti endiste klassikaaslaste suust suhu, et kaotasime jälle ühe sõbra. Seekord lahkus me ridadest meie klassist kõige tuntum isik eestlaste keskkonnas. Pani meid mõtlema – Taavo Virkhaus oli ju meie Geislingeni Eesti Gümnaasiumi VII lennu kõige noorem õpilane.
Tegelikult kaotasime tema mõni aeg varem ja seda aeglaselt. Oli haigus, mis röövis ta mälu tükk tüki kaupa. Inimese välimuses ju näeme muutusi aastatega, aga mingi julm keemiline protsess me ajus võib muuta meid nähtamatult. Seal on salvestatud me mälestused, elukogemused, juhtnöörid edukaks eluks, ja uute loomingute võimed, ja see võib kaduda.
Pidasin ühendust viimati Taavoga telefoni teel ja siis vaid ta abikaasaga. Kartsin Taavole kõlistada ta hooldekodus Huntsville’s, Alabamas, sest ma kartsin momenti, kus ta võis ütelda, et ta ei mäleta, kes ma olen. See tähendaks, et see, mis meid seob, on katkenud. Esimene hoiatus tuli mõni aeg varem, kui küsisin temalt ta uut aadressi ja ta ei mäletanud seda. Sellega tulid mu teadvusse mu kogemused mu esimese naisega, kes põdes sarnast; talle oli väga pingeline, kui ta püüdis midagi mäletada ilma tulemusteta.
Tutvusin Taavoga 1947. aasta sügisel Geislingeni Eesti Gümnaasiumi esimeses klassis. Esimene mulje temast oli, et oli rõõmsameelne ja enesekindel poiss. Klassis olid kaheistmelised pingid kahes reas, aknapoolses istusid peamiselt tüdrukud, uksepoolses reas olid poisid paigutatud vist vanuse järgi, aga me olime vabad istmeid vahetama. Peale Taavo ma mäletan Allan Lehtist, Jaan Borni ja Veljo Arengut. Kord, kui olin Taavo pinginaaber, tegime nalja meie inglise keele õpetajale, pr Pääsukesele, klassi ajal ümisedes, mokad kinni, kahel häälel „Meil aia ääres tänaval.“ Nüüd on vist liiga hilja vabandada.
Meie kooli VII lennus, A ja B klassis oli kokku 68 õpilast. Taavo emigreerus 1949 USA-sse, mina samal aastal. Kool lõpetati järgmisel aastal. Õpilased kaotasid ühenduse, kuni olime kohanenud oma uue kodumaaga. Siis uuendasime jälle oma juured, osaledes Eesti üritustes.
Kohtusin Taavoga jälle 1981 Lääneranniku Eesti Päevadel (LEP), mida peeti sel aastal Seattle’s. Seal saime kuuekesi kokku meie lennust. Tegime foto ja saatsime Vaba Eesti Sõnasse. Sellest saigi traditsioon ja see andis tähtsust kogunemiseks ja järgmistel võimalustel kutsusime kõik kunagised GEG-lased kokku fotoks ja sidemete uuendamiseks.
1989. a. peeti LEP Los Angeles’es. On huvitav, kuidas tühised sõnad võivad elukäiku muuta. Enne seda LEP-i lõpetati Boeingus rakettide arendamine ja ma sain pakkumiste kolida Huntsville, Alabamasse, kus Boeing arendas osa kosmosejaamast. Aga teades, milliseid rassidevahelisi pingeid selles osariigis on olnud, keeldusin pakkumisest. Kui kohtasin Taavot LEP-il ütles ta, et oli saanud pakkumise tulla Huntsville’i sümfoonia orkestri juhatajaks. Ta lisas „Tule ka! Siis on lõbusam.“
Kui rääkisin sellest abikaasale, oli ta kohe valmis Seattle’ist ära kolima, kuigi tal oli töökoht koorijuhatajana. Tema kirg oli lendamine ja ta oli just ostnud meile lennuki, aga ta lennutunnid jäid tihti ära, kuna Seattle’i lennuväli oli udus. Vastandina lugesime, et Alabamas oli palju rohkem selge taevaga päevi.
Ma ikka polnud veel kindel. Boeing lubas mul proovida Huntsville’i elu kolm nädalat ööbides motellis. Taavo oli selleks ajaks juba kolinud ja tema auks peeti bankett sümfooniaorkestri liikmete ja toetajatega. Juhtus, et just enne banketti möllas üks vägev tornaado läbi Huntsville’i eeslinna, mis nagu sahaga hävitas maju ühes 50 meetri laiuses vaos. Mind motellis see ei puutunud. Banketil juhtusin istuma ühe proua kõrval, kelle kahekordse maja oli see tornaado pühkinud maapealt vundamendini. Küsisin, et kuidas ta siis siin saab olla, kuna oli kaotanud kõik. Vastus oli: „Noh, mul oli ju krediitkaart alles ja ostsin uued riided. Peaasi, et olin elus.“ Seal siis tegin otsuse, et ka nii saab elada ja et võtan vastu tööpakkumise. Eks ka Tallinnas peale pommitamist tulime varjendist välja ja me ei teadnud, mis meid ootas. Saab edasi! Bankett oli kena. Taavo pidas kõne. Kohal oli ka sugulasi Eestist. Sellest oli artikkel VES’is.
2013. a. kogunesid jälle Geislingeni koolisõbrad San Franciscos peetud ESTO-l. Vasakult: Enn Kiilaspea, Taavo Virkhaus, Ivi Kiilaspea, Märt Liikanen ja autor. 
Viimane kord kohtasin Taavot 2015. aastal peetud kruiisil. Kruiis oli Rein Luningu poolt korraldatud KLENKi raames. Pildil on enamuses koorijuhid, kaasaarvatud Kalev Lindal, vasakult teine.
Huntsville’is oli vähe eestlasi. Saime harva kokku ja kui, siis tihti Taavo oli juhatamas orkestreid mujal. Temaga kohtusin tihemini kas siis laulupidudel või LEP-idel. Tal oli alati aega võtta õlut oma kooliaegsete sõpradega. Tulevad meelde Märt Liikane, Gunnar Auksi jt. Kord olime samal ajal Kanada Metsaülikoolis. Temale oli määratud voodi laagrijuhtide kabiinis. Ta kurtis hiljem, et mehed norskasid häälest väljas.
Orkestri direktorina tutvustas Taavo Eesti muusikuid ja Eesti loomingut. Ühel kontserdil mängiti Arvo Pärti loodud pala. Kord oli ta kutsunud okupeeritud Eestist sümfooniaorkestri dirigendi teda asendama, olles juhatamas mujal. Kui kutsutu ei saanud luba tulla, leidis ta teise eestlase teda asendama. Kui oli tal abi vaja esimese viiuli mängijaks, siis kutsus ta selleks eestlase Kanadast.
Osalesin ka ta sünnipäeva tähistamistel paar korda. Nendeks tuli kokku hästituntud Eesti koorijuhte ja orkestridirigente. Juhtusin olema Eestis 1994, kui ta sünnipäeva peeti Tartus Tähtvere pargis. Seal esines Setu naiskoor leelotades: eeslaulja laulis rea ja koor kordas seda traditsioonilises leelotamise vormis. Kohal oli ka koor Oregonist „Unistus“ – mis koosnes vaid ameeriklastest-üliõpilastest. Need hakkasid kaasa leelotama ja läksid nii vaimustusse, et ei tahtnud lõpetada selleks määratud ajaks. Pargis pealtvaatajate hulgas oli ka härra Taagepere, keda olin varem näinud TV-s ainult tõsise näoga. Siin ta istus aga lühikestes pükstes naeratades. Muidugi olid kõned ja teisi ettekandeid.
Viimane sünnipäev, millel osalesin, oli 2014. a. Tallinnas, Radissoni hotellis. Kohal oli ta sõber Neeme Järvi ja teisi muusikaga seotud sõpru. Sellest kirjutasin varem me ajalehele.
On hea Taavot mäletada sõbrana tema suures austajate ringkonnas.
Arved Plaks
