Eestis sündinud ja kasvanud lapsed arvavad mõnevõrra teadvat, mis asi on Hallowe’en. 28. septembril (NB! – enam kui kuu aega enne tähtpäeva), sattusime Ontarios ühe suure Hallowe’eni poe peale. Need on ajutised õudustenänni pakkuvad laadad, püstitatud sügisel parasjagu tühjaks jäänud äripindadele. Seal vastutulevad “ellutärganud” koletisnukud (animatronics) on juba Hollywoodi tase. “Ma ei arvanud, et see (Hallowe’en) nii hull on!” tunnistas piiga. Foto: Riina Kindlam
Tulime aastaks Kanadasse. Tüdrukud käivad kohalikus koolis (samaaegselt Tallinna kodukoolis toimuvaga sammu pidades) ning üks enamoodatud siinne fenomen on Hallowe’en.
Väiksena Torontos oli see mulle ka väga eriline ja oodatud õhtu. Tänu ühele teisele Kanada-Eesti taustaga perele oleme saanud palju aastaid käia Viimsis nende pool ehtsatel Hallowe’eni pidudel. Seal on lapsed asjade käigust aimu saanud. Kuna peamine, mis vastuhoovab on õud, siis jäi neile esialgu mulje, et kõik kostüümid peavad võimalikud hirmuäratavad olema. (Peoperemees tuli igal aastal meile vastu ning jäi järgi lehvitama verd tarretamapaneva näo, paruka ja kaabuga. Sellised lõustad jäävad elulõpuni hingesoppi varitsema.) Aga nüüd nad tajuvad, et võimalik kostüümipark on tegelikult suur ja lai. Mardi- ja kadrirepertuaarist märksa vikerkaarelisem. Sealt ka ahvatluse alge…
Olen Eestist kiikriga jälgides aru saanud, et Põhja-Ameerika Hallowe’en on vahepeal läbi teinud oma- jagu muudatusi minu ajast või õigemini, inimestele on hakatud pakkuma kõiksugu aia ja maja kaunistamise (õudustamise?) kiirlahendusi. Rahval on ilmselge tahe kaunistada ja tähistada ning sellele on tööstus rõõmulainena vastu tulnud. Kohati on see lõbus, vaimukas ja põnev. Kohati aga ka üle võlli kippuv – minu meelest. Ei teagi, mis on jubedam: täistuuridele upitatud õudusfaktor, kõigi selle atribuutika peale kuluv rahamägi või toodetud massi (plastiku, täispuhutava, plinkiva) meeletu risustusfaktor. Omal ajal nimetasime seda tähtpäeva omavahel ikkagi mardipäevaks. Aga nüüd, olles aastaid kogenud Eesti mardi- ja kadripäevi, ei ole nood nimetused enam minu jaoks sünonüümsed.
Olles loomult optimist, mõistan (mäletan), et see kõik on eelkõige lastele. Lastel on maskeerituna hämaratel tänavatel lehtede sahistades seiklemine nii põnev! Ühel oodatud õhtul – ÜHEL. Võõrastele koduustele lähenemine, sisse piilumine, kus sind sõbralikult vastu võetakse ja maiustusi pakutakse tekitab sooja, ühendava, ühtse kogukondliku tunde, mis tihti kirjukultuurilistes ühiskonnades puudub, kui kinniste uste taga viljeletavaid erikombetalitusi on nii palju. “Soe tunne? Keset veriseid lõustasid ja jäsemeid?” küsiks siinkohal Eesti eestlane. Jaa. Kohati. Ma räägin – olen meeletult kimpus pahempidi kasukaga kits (mardisokk) kahe kuhja vahel. Proovin mitte liialt tõsiselt võtta kõike seda teatrit, mis inimeste õuemurudel on NÄDALATEVIISI väljas olnud (tülgastav), mis peaks olema kõik laste – rõõmuks?… Nõrganärvilisena ei kiida heaks, ega suuda tõlgendada õudust meelelahutusena, samas tean, et tegemist ei ole siiski ka satanistidega! Kui, siis pigem äkki teatud pühadustest ja kommetest võõrdunud (tuimaks tümitatud) massiga?
Kuid lapsed ei ole tuimad. Meie lapsed, nähes seda kõike esmakordselt, kardavad; nad tunnistavad seda. Nad on ootel, ent ärevad. Nad käivad kristlikus Kaarli Koolis. (Arvake ära, miks ma pole siiani Hallowe’eni “kaunistuste” fotosid sotsiaalmeedias jaganud. Olen kimbatuses. Mul on piinlik. Ja siiras mure. Ei taha teatud inimesi ärritada ega kurvastada.) Oleme alati käinud lastega kalmistutel hooldamas esivanemate haudasid ja nüüd siin järsku – libahauad ja kontide hunnikud – ei ole kohatud? Eestist tulnud inimesele paraku vägagi. Seda on mul, vanal eesti huumorimeeleta tujurikkujal kõige kurvem kogeda.
Kombestik ja uskumused on siiski kõige selle põhjas olemas. Pimeda aastapoole saabudes lootsid ammused keldid / gaelid Samhaini festivali pidades end kaitsta halbade vaimude eest kaalikatest uuristatud laternate, lõkete ja endi maskeerimisega. Samas olevat käidud uksest ukseni surnutele laulmas (äkki siiski lugupidavalt) ja selle eest saadi kooke vastu. Teised jätnud toitu kodude ette, et kutsumatuid vaime kostitades neid eemal hoida. Eestlastele on jäänud omaseks risti vastupidine, heade esivanemate vaimude kutsumine ja kostitamine, mitte peletamine.
Mujal, Eestis ja Euroopas, õigupoolest ilmselt üleilmaliselt, ollakse Hallowe’eni kombestiku pealetungiga kimpus, kuna kardetakse, et see matab tagasihoidlikumaid kohalikke maavillaseid variante. Õnneks on see siiani põhimõtteliselt vaid ühelainsal õhtul, enamasti kostüümipidude vaimus. Ei kujuta õnneks ette, et Eestis hakataks aedadesse laste rõõmuks nalja pärast hiiglaslikke peata ratsanikke püstitama, sealne rahvas on (vähemalt praegu veel) selleks liiga kahe jalaga maa peal. Siin külasolevad lapsed ütlevad, et nad loodavad, et “see kõik” Eestisse ei jõua. Ma ka. Aga kes suudab peatada toodetelaviini? Ainult rahvas, kes seda ei osta. Kummitavad vandenõud, milles peidus tänase päeva võtmesõna ÕUD!
Kostüümipeod meeldivad loomulikult paljudele ja Eestis pole paraku muud sarnast karnevali kombestikku, mis taolist trallitamise soovi täidaks. Kui novembrikuiseid vanu, uduvinest ilmuvaid mardisante ja lumekirmel krabistavaid kadrisante sootuks ära ei unustata (ja koolikasvastus ning muud kultuuriringid nende ohjasid õnneks käest EI lase), siis loodame, et 31. oktoober endas suurt ohtu ei kätke. Sest oodata, et Eestis inimesed oma uksi suisa kolmel sügisõhtul võõrastele avavad, on küllap liig. Ja usteavajate seisukohalt on santidel alati eelis kollide ees.
Riina Kindlam
