Tiina Mälberg (vasakul) ja Leana Jalukse Tribeca 2016 lõputseremoonial 21. aprillil koos Dominic Rains’iga, kes kuulutati parimaks meesnäitlejaks Ameerika filmide võistlusprogrammis filmis The Fixer
Mängufilmi “Ema” rahvusvaheline esilinastus toimus äsjalõppenud 15. Tribeca filmifestivalil New Yorgis.
“Ema” räägib magushapu ootamatu lõpuga loo unistuste poole püüdmisel tehtud pöörastest otsustest, mille tagajärjed jäävad kauaks kummitama. Eestit esindas mainekal festivalil filminaiskond koosseisus produtsent Aet Laigu, stsenarist Leana Jalukse, režissöör Kadri Kõusaar ja näitleja Tiina Mälberg. Küsisime festivalimuljeid peaosatäitjalt, Rakvere teatri näitlejannalt Tiina Mälbergilt.
„Ema“ peaosatäitja Tiina Mälberg, millised on olnud teie eredaimad muljed festivalilt?
New York on suurlinnana ise väga ere ja mitmekihiline. Linn on hoogne ja muhe. Manhattani lõunaosa, kus meie põhiliselt viibime – Soho, Tribeca, – on turvaline tegus linnajagu, praegu kevadiselt heleroheline ja õiteküllane. Tribeca festival on olulisim filmitegijate kohtumis- ja mõõduvõtukoht siinkandis. “Ema” valiti festivalile väga suure hulga filmide seast ja jõudmine rahvusvaheliste filmide võistlusprogrammi on suur tunnustus. Suurim, mis ühele päris Eesti filmile siiani osaks langenud. Seetõttu on meie väikese naiskonna siinviibimine väga tähtis.
Kas filmimaailma suured tegijad on teile isiklikult tulnud midagi nähtu kohta ütlema?
Kuna mina olen festivalil kohal siiski suhteliselt lühikest aega, on minu kohtumised olnud pigem isiklikku ja lihtsamat laadi, ehkki meie publitsist Thessa Mooji on korraldanud meile üsna tiheda graafiku kohtumistest ajakirjanike ja fotograafidega. “Ema” on äramärkimist leidnud New York Timesis ja Vogue’is, aga ka paljudes teistes väljaannetes, mis festivali kajastavad. Samuti oli meil armas lõunasöök ja inspireeriv jutuajamine Eesti vabariigi peakonsuli Eva-Maria Liimetsa ja kultuuriatašee Kristi Roosmaa Tootelliga. Toredad on olnud kohtumised teiste filmitegijatega. Ka tagasiside publikult on olnud väga innustav: kui minu saabumise õhtul festivali klubisse sisenesime, peatas meid armas mustanahaline neiu ja hüüatas: „You are Mother!“ ning valas mind üle imetluse ja kiidusõnadega. Ka viimasel õhtul ligines festivali keskuses meie lauale noormees, kes väljendas oma poolehoidu just meie filmile.
Tiina Mälberg Tribeca filmifestivalil. Foto: Tribeca Film Festival Spring Studio
Kena oli seda kõike kuulda… Kohalikud eestlasedki on püüdnud filmi vaatamas käia ja on meiega seansi lõppedes jutelnud või muid kanaleid kasutades oma arvamust avaldanud ja toetust väljendanud. Lõputseremoonial oli minu jaoks vaimustav näha näitlejaid, kes on tuttavad teleseriaalidest ja suurtelt ekraanidelt: ameerika filmide žüriis osalenud imelised daamid Judy Greer ja Jennifer Westfeldt olid rõõmsalt valmis meiega pildile jääma, nagu ka ameerika filmidest parimaks meesnäitlejaks kuulutatud Dominic Rains. Rahvusvahelise programmi žürii liige Jean Reno ja festivali patroon Robert De Niro jäid pisut tagasihoidlikumaks.
Korduvalt on toonitatud, et peaosa „Emas“ oli Tiina Mälbergi esimene läbiv filmiroll. Seda peetakse õnnestumiseks. Kuidas teile endale tundub, kas see filmitöö siis on teie näitlejateel keeranud ette mingis mõttes uue lehekülje?
Arvan, et mitte. Jah, mu on ümber on tekkinud uusi inimesi, kuid eks ma kulgen ikka samal ammu valitud rajal. Lihtsalt nüüd sain teha töö, milleks olin valmis ja kõik olud on seda soosinud. See, et mul oli piisavalt usaldust, julgust ja tahet sellist rolli mängida, peab olema ikkagi varasema arengu tulemus. Siia Tribeca festivalile pääsemine on aga kindlasti paljude inimeste ühine teene.
Kas esimesele filmirollile järgneb teine? Ja kolmas?
Loomulikult oleks mul selle vastu huvi, kuid ei usu, et see nii pea juhtub. Palju neid filme Eestis ikka tehakse, kus keskealisel näitlejannal oleks mõni roll, liiati siis veel suur? Eks teisedki oota oma võimalust. Ise sooviksin liikuda aktiivsemalt ka lavastamise ja õpetamise suunas ning töötan ikka edasi Rakvere teatris. Jään ootama, mida elu toob. Kui soovid oma töös kasvada, ei tohiks eelnevate õnnestumiste külge klammerduda.
Teatri „sisehooaeg“ on peagi lõppenud. Mida suvi toob?
Kevad Rakvere teatris on tõesti tegus: Raivo Trass valmistab ette lavastust „Maailma otsas“ Andrus Kivirähki raamatu ainetel. Minul on seal pisike osa, kuid tegemist sellega on küll. Veel toob suvi Rakverre taas Baltoscandali, kus loodan näha huvitavat inspireerivat teatrit. Ootan põnevusega kino valmimist teatrimäele. Mu tütrel on gümnaasiumi lõpetamine käsil, pojal töögraafikud tihedad. Selles kiiruses tahaksin palju aega laste ja oma vanematega veeta, liikuda looduses, lugeda. New Yorgist koju jõudes on mul kohe ka õhtune etendus „Must prints“, kuid pärast seda olen rõõmuga lihtsalt vaikuses.
Meelis Kompus