Leonhard Virkhaus 1910 – 1984
Selle aasta novembris saab 105 aastat kui Väägveres, Tartumaal, sündis helilooja, koorijuht ja organist Leonhard (Leo) Virkhaus – ärkamisaegse eesti muusikategelase David Otto Wirkhausi pojapoeg.
Tänu kodusele õhkkonnale avaldus Leos varakult huvi muusika vastu, nii et ta juba 16-aastaselt katsetas komponeerimisega.
Peale alghariduse saamist lõpetas Leo Tartu Õpetajate Seminari 1931.
Järgnesid õpingud Tartu ja Tallinna muusikakoolides, kuni aastaks 1939 oli ta saanud helikunstniku diplomid kolmel alal: muusikateooria, kompositsioon, orel.
Lisaks EV kutsetunnistus laulu- ja muusikaõpetaja erialal.
Algas hoogne tegevus: organist mitmes Tartu kirikus, Tartu Pimedate Kooli puhkpilliorkestri juht, dirigent Tartu “Vanemuise” teatris, õppetöö Tartu koolides (kus ta asutas suured noortekoorid ja –orkestrid), Tartu Omakaitse orkestri juht jpm.
Kõigele lisaks komponeeris Leo Virkhaus neil aastatel ligi 20 instrumentaalpala ning sama palju laule.
Viimaste hulgas on rahvusvaheliselt tuntud jõululaul “Tiliseb, tiliseb aisakell”, mida ma lapsepõlvest hästi mäletan.
Septembris 1944 aga katkes kõik, kui lähenev Punaarmee sundis Leo Virkhausi koos perekonnaga – abikaasa Ida, poeg Rein ja tütar Tiiu – põgenema Saksamaale.
Sõja lõppedes 1945 asuti Detmoldi lähedale rajatud Hiddeseni põgenikelaagrisse.
Hiddesenis algab minu side Leo Virkhausiga, sest 1945. aasta sügisel jõudsin minagi koos isa-emaga sinna.
Laager asus sanatooriumihoones, mis oli Briti sõjaväevalitsuse poolt rekvireeritud põgenike (Displaced Persons) majutamiseks. Siin leidis ajutise kodu üle saja eestlase.
Selliseid laagreid leidus hulgaliselt üle sõjajärgse Lääne-Saksamaa nii baltlastele kui teistele rahvustele, kes sõja lõpul poliitilistel põhjustel oma kodumaale tagasi pöörduda ei saanud.
Kodutuks jäänud pagulased ei hakanud aga niisama norutama, vaid primitiivsetest laagrioludest hoolimata läks käiku hoogne rahvuslik ja kultuuriline tegevus – loodi koolid lastele, asutati laulukoorid ning muud organisatsioonid, korraldati igat laadi üritusi jpm.
Nii oli see ka Hiddesenis, kus leidus hulk ettevõtlikke inimesi.
Üks selline oli Leo Virkhaus.
Juba 1945. a. hilissügisel asutas ta segakoori (paar tosinat lauljat), kuhu ka mind koos vanematega kaasa tõmmati.
Igal kolmapäeval kogunesime hoone mansardkorruse ruumi, kus Leo meid 1-2 tundi hoolega treenis – küll ilmalikud, küll vaimulikud koorilaulud.
Kuuldes K. E. Söödi sõnadele loodud (A. Kapp) laulu “Mu süda, see on meri”, meenub mulle ikka Leo kuju koori ees ja tema taga aknast paistev õhtutaevas.
Esimest korda esinesime (vist) 1945. a. jõuluteenistusel ühes Detmoldi saksa kirikus, kus Leo Virkhaus juhatas meie koori ning mängis orelit.
Meid tulid kuulama ka sakslased. Üheks lauluks oli Franz Schuberti “Püha, püha”, mis sakslastele eriti meeldis.
Sai esinetud paljudel üritustel, mõned on hästi meeles. Kunagi 1946 külastas meie laagrit August Torma, EV saadik Londonis, kes seal ikka iseseisvat Eestit esindas. Koor Leo Virkhausi juhtimisel seisis hoone eesruumis valmis ja kui Torma uksest sisse astus, kõlas külalise auks tervituslaul.
Kui 1946. a. kevadel üks perekond Hiddesenist teise laagrisse lahkus, tuli koor Leo juhatusel õue neid saatma.
Veoauto liikuma hakates kõlas lahkujatele jumalagajätuks Miina Härma “Veel kaitse, kange Kalev”.
Suursündmuseks kujunes Virkhausi poolt 1945 kirjutatud kantaadi “Palve” esiettekanne 1946. a. suvel, ta enda juhatusel.
See toimus lähedalasuvas lätlaste laagris, kus oli avar saal (endine suvehotell).
Kohal viibisid ka põgenikke hooldava rahvusvahelise organisatsiooni UNRRA esindajad.
Kantaat on kirjutatud koorile, sopranile ja sümfooniaorkestrile, kuid oludest tingitult osalesid esiettekandel koor, sopran Helmi Aren, pianist Juta Vaska ja tšellist Kirill Tatar.
Ettekanne õnnestus hiilgavalt ja tänini on meeles teose sissejuhatus: “Isamaa, isamaa, Sinu võlglane olen ma…” ning hoogne koorifuuga: “Laena mulle laul, vahe nagu mõõk, vahe nagu mõõk…”.
Hiddeseni koor 1947 suvi.
Esiettekanne orkestriga toimus Geislingenis 1948.
Laagri ajastul komponeeris Leo Virkhaus kokku 30 helitööd – mitu kantaati, vokaal- ja instrumentaalmuusikat.
Leo Virkhausi tookordne panus aga ei piirdunud sellega.
Esiteks asutas ta ja juhtis meie väikest orkestrit nimega “Estonian Boys”: kaks viiulit (Elmar Kuningas ja Raul Pettai), kontrabass (Erich Kunst), klarnet (Heino Luhse), akordion (Mart Kübarsepp) ning klaver (Leo ise).
Esinesime nii kontsertkava kui tantsumuusikaga. Kord mängisime isegi ühel UNRRA tegelaste pulmapeol.
Leo seadis meie jaoks hulga igat laadi muusikat, kirjutades käsitsi välja kõikide pillide noodid.
Teiseks asutas Leo laagris 10-liikmelise lasteorkestri, mis korduvalt esines avalikkuse ees. Pillid? Klaver, neli mandoliini, kolm flööti, kellamäng ja löökpillid. On selge, kes neile noodid kirjutas.
Võiks arvata, et muusika nõudis kogu Leo aja. Ja ometi jätkus tal energiat olla mõnda aega Hiddeseni laagri juhataja – pingeline amet tookordsetes oludes.
Seda tegi ta puht kohusetundest, mitte otsides esimehe au.
Ehkki sanatooriumihoone, võrreldes sõjaväebarakkidesse pressitud laagritega, oli meeldiv elupaik, ei puudunud siingi intriigid.
Tänu Leo tasakaalukale isiksusele saadi neist üle.
Järgmistel valimistel aga oli vastaskandidaadiks üks märksa agressiivsem isik ja Leo kaotas.
Meeles on, kui ta ametit üle andes püsti tõusis ning kõiki tänas temale osutatud usalduse eest.
Tolleaegne tegevus, eriti ajastul 1945-47, toimus erakordses õhkkonnas, sest tulevik oli meile täiesti tume.
Istusime purustatud Saksamaal oma väheste kohvrite otsas, kodutee suletud ning muu maailma väravad lukus.
Just selle tõttu oli isetegevusel suur moraalne väärtus. Siin väärib Leo Virkhaus erilist tunnustust.
Kord temaga Hiddesenis vesteldes mainis ta enda kohta vaikselt: “Elutöö jäi tegemata…”
Oleks ta vaid aimanud, millise tohutu ja auväärse elutöö ta võõrsil lõpule viib!
Väljaränd tõi Leo Virkhausi perekonna aastal 1949 USA-sse, Bostonisse. Siin töötas Leo 1950-69 Aeolian Skinner orelifirmas, kus tema kavandite järgi ehitati rida oreleid, nende hulgas suur orel New Yorgi Lincoln Center’is.
Paralleelselt tegutses Leo Virkhaus kuni aastani 1976 organisti ja koorijuhina Cambridge’is, MA, juhtis eesti segakoore Bostonis ja Connecticut’is ning jätkas samal ajal viljakat tööd kompositsiooni alal.
Kokku on Virkhaus loonud orkestritele, kooridele, instrumentidele ja soolohäälele ligi sada helitööd.
Viiks pikale neid loetleda, kuid olgu veel nimetatud kantaadid “Vägev on Looja” (koorid, sopran, bariton, trompet, orel ja instrumentaalansambel), “Kolgata” (naiskoor, bariton, tšello ja orel), “Minu kodu” (meeskoor, bariton, klaver ja orel), “Psalm 108” (sopran, tšello, harf ja orel) jt.
Mitmed neist kanti ette laulupidudel ja ESTO-del, ka Kanadas ja Rootsis.
Põhja-Ameerika IV Eesti Päevadel (1968) oli Leo Virkhaus üheks üldjuhiks. Eesti Helikunsti Keskus NY-is andis Leole aastal 1971 laureaat helilooja tiitli.
Minu teine kokkupuutumine Leo Virkhausiga USA-s algas 1970, kui siirdusin elama Bostoni lähedale.
Igal teisel laupäeval aga viisin pojad Connecticuti eesti kooli Manchester’is, CT. Hoones, kus tegutses kool, toimusid ka Connecticuti segakoori harjutused.
Ja nii sain ma taas laulda mitu aastat Leo Virkhausi taktikepi all.
Sellest ajast meenub eriliselt kantaadi “Laulud Jumalale” (segakoor, sopran, trompet ja orel) esiettekanne Hartfordis 30. aprillil 1972 (koor, sopran Regina Kaar, trompetil Ants Laan, orel ja üldjuhtimine Leo Virkhaus).
Nüüd on Leo Virkhaus juba palju aastaid igavikus. Ta suri tütre kodus Texases, aastal 1984, on aga maetud Kensico kalmistule New Yorgi ligidal.
Mälestus temast ja ta suurest panusest ei kustu.
Raul Pettai
P.S. Avaldan siinkohal südamlikku tänu Leo Virk-hausi tütrele, Tiiu Virkhaus-Laane’le, kes mulle isa kohta saatis suure hulga täiendavat materjali.