Meie perele algas põgenemistee 18. augustil 1944. aastal. Elasime Külitses Tartu lähedal. Mina olin emaga kodus, isa oli mobiliseeritud ja oli rindel Sinimägede juures. Ema oli hakanud leiba küpsetama. Järsku saabus isa koju.
Ta oli kuulnud, et venelased on murdnud Petseri juures Eestisse ja tuli meid ära viima. Otsekohe tuli lahkuda! Lasksime kanad, lambad ja sea lahti, et nad ise saaksid toitu otsida. Oma lehma pidime Tartusse kaasa võtma, et teda meie tädile tagastada. Nimelt tädi oli selle meile kasutada andnud pärast seda, kui ta mees oli 1941.a. küüditatud. Tädil mehe töökoha kaotamise tõttu kadus lehmapidamise võimalus.
Laenasime naabrilt hobuse ja vankri, panime kiiruga kokkuvõetud asjad ja ka lehma vankrisse ja alustasime teed Tartu suunas. Leivad jäidki ahju küpsema, sest nad polnud selleks ajaks valmis saanud.
Avastasime, et me sugulased Tartus olid juba põgenenud, kuid ööbisime nende majas, sest teadsime kuhu võtmed olid peidetud. Kuna ka tädi oli põgenenud, andsime lehma vastutulnud võõrale naisele kingituseks. Naine võttis selle suure rõõmuga vastu. Õhtul läks isa veel tagasi Külitsesse, et naabrile hobune ja vanker tagastada. Tagasi linna ta tuli jala.
Järgmisel päeval saime rongiga Tallinnasse. Seal peatusime ühes koolimajas, mis oli Laial tänaval Oleviste kiriku lähedal.
Muidugi lootsime, et sõjas toimub pööre ja saame mõne nädala möödudes koju tagasi. Kõige halvemal juhul peame Eestist lahkuma ja sõja lõppedes saame koju tagasi. Lahkuma aga olime peaaegu sunnitud, sest juba 1941. a. oli meie pere olnud küüditatute nimekirjas.
Mu isa tuli meiega kaasa Tallinnasse, kuid pidi siis rindele tagasi minema. Septembri keskel, rinde kokku varisedes, taganes tema üksus Türini, kus anti igaühele võimalus minna, kuhu keegi soovib. Enamik mehi läks lõunasse Lätimaa suunas.
Kuna kardeti võimalikke pommirünnakuid Tallinnale, siis kolisime emaga Keilasse. Rinde lähenedes leidsime võimaluse või load laevale “Nordenham,” mis lahkus Paldiskist 21. septembri õhtul.
Laeva lahkudes hakkasid inimesed laulma “Kuldrannakest.” Kes seda kõike korralda, ma ei tea, kuid keegi tuli selle kõigega toime.
Sõjaväest lahkudes meie isa aga muretses meie üle ja tuli Tallinnasse meid otsima. Sealt öeldi, et oleme lahkunud Keilasse. Keilast öeldi, et lahkusime eelmisel päeval Paldiskisse. Kuskilt oli ta leidnud või saanud ühe hobuse. Nägime laevalt, et keegi uljas ratsanik ratsutab laeva juurde ja pääseb veel enne laeva lahkumist peale. Just nagu mõnes kauboifilmis, kus kõik klapib! Ja avastasime, et see oligi mu isa!
Laeval olime koos sugulastega ja kõikide kompsudega kuskil nurgas põrandal. Samuti nagu kõik teisedki põgenikud. Eks igaühel oli mingisugust toitu kaasa võetud. Laevasõit Danzigi võttis poolteist päeva. Meie laevale kallaletungi ei olnud. Isa, kes juhtus olema laevalael, nägi küll, et sõitsime läbi rämpsust – puutükkidest ja kohvritest. Kuid meil oli õnne!
Elu sõjaaegsel Saksamaal ja põgenemine rinde eest edasi on juba seiklusrikas eraldi peatükk.
Imre Pagi
155 Milwaukee Avenue
Buffalo Grove, Illinois 60089