Kolonel Juhan Vermet
Jõudes Eestist põgenemise 70. aastapäevani, lubatagu mul tänutundes meenutada kolonelleitnanti Juhan Vermetit, kelle täielik teene see oli, et meie perekond 1944. aasta sügisel üldse vabasse maailma pääses.
Juhan Vermet (sünd. 24. veebr. 1897 Antsla ligidal) oli minu tädimees ja ka ristiisa.
Peale lühikest teenistust tsaariarmees 1916-17, võitles ta Vabadussõjas.
Aastal 1930 lõpetas J. Vermet Kõrgema Sõjakooli ja määrati 1935 Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste alaliseks lektoriks.
Sealt tõusis ta 1939 Sõjakooli ohvitserideklassi ülemaks ning ülendati 1940 kolonelleitnandiks.
Peale Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt arvati tema ja teised Eesti sõjaväelased Punaarmee ridadesse.
Kui siis 1941 juunis algas sõda Saksamaaga, saadeti temagi rindele. Aga juulis 1941 õnnestus tal end sakslaste kätte vangi anda.
Tagasi Eestisse jõudes sai temast 1942 Tartus asuva politseipataljoni ülem. Kaks aastat hiljem, kui Punaarmee taas Eestile lähenes, määrati J. Vermet 2. piirikaitserügemendi ülemaks. Järgnesid verised lahingud ülekaaluka vastasega Ida-Virumaal ja Peipsi aladel. Kuidagi õnnestus Vermetil 1944. a. sügisel koos rügemendi riismetega pääseda Saksamaale, kus eesti sõjaväelased koondati Ülem-Sileesias asuvasse Neuhammeri laagrisse.
Peale Saksamaa kapitulatsiooni asus Juhan Vermet otsima Saksamaa läänetsoonides oma perekonda, abikaasa Olgat (mu tädi) ja poeg Pauli (sünd. 1929), sest nemad olid samuti Saksamaale pääsenud (sellest pikemalt allpool). Traagiline oli aga, et ta ise sattus tookordses Prantsuse okupatsioonitsoonis (Rheinimaa) Prantsuse võimude kätte, kes ta venelastele välja andsid. Peale raskeid kannatusi saadeti Vermet 1946 kümneks aastaks Siberi vangilaagrisse. Sealt tuli ta hiljem tagasi Eestisse, töötades viimased eluaastad lihttöölisena. Juhan Vermet suri Haapsalu lähedal 1966.
Nüüd meie lugu. Mina isa-emaga elasime sakslaste aja (1941-44) Võrus, sest meie kodu Tartus hävis 1941. aasta sõjatules. Võrust algas augustis 1944 põgenemisteekond, esialgu Nõmmel elava tädi juurde. Kuna sel ajal olid Eesti piirikaitserügemendid juba meeleheitlikes võitlustes (vt. Hamilkar Mengel’i paguluses ilmunud teos “Suurim armastus I – IV”), polnud meil esialgu andmeid Juhan Vermeti saatusest. Aga 21. septembri õhtul tormas Juhan ootamatult mulle trepikojas vastu. Mind nähes hüüdis ta: “Kas teie olete ikka veel siin!?” ja lubas järgmisel hommikul meile järele saata veoauto. Ängistav oli öö vastu 22. septembrit – Tallinna langemise kuupäev. Vene lennukid pommitasid Nõmme piirkonda, sihiga tabada Tallinnast taganevaid väeosi.
Kõikjal põles, terve taevas oli punane. See oli õudne vaatepilt. Aovalgel tuikus tänavat mööda meie juurde purjus (!) eesti sõdur. Tema jutu järgi olevat ta valve alla antud vene sõjavangid kõik minema jooksnud. Mis selle sõduri saatus oli, pole raske ette kujutada. Varahommikul, 22. septembril, saabus Juhan Vermet veoauto ja väikese sõiduautoga. Abikaasa pojaga pigistati sõiduautosse, veoautole laoti kraam ja mina vanematega istusime kraami otsa. Autosid juhtisid 3-4 eesti sõdurit. Juhan katsus veel teisigi päästa, sidudes köiega meie veoauto järele katkise sakslaste veoauto. Seda vedasime kuni Ellamaani, siis tuli ta maha jätta. Kella 10 paiku sõitsime välja, sihiga Virtsu suunas kus elasid sugulased. Pääsesime üle noatera, sest vene tankid olid juba Tallinnas sees. Maantee oli põgenevat rahvast täis, neid seisis ka gruppidena teeservas, otsides edasipääsu võimalust. Meenub üks eesti sõdur, kes meile midagi karjus ja meid siis püssiga ähvardas. Ta õnneks siiski ei tulistanud. Möödusime pikast vene sõjavangide kolonnist, keda sakslased edasi ajasid.
Enne Lihulat purunes veoautol kumm. Õnneks oli tagavarakumm olemas, kuid õigete tööriistade puudumisel kulus vahetamiseks ligi kaks tundi. Pidevalt möödusid meist küll põgenikud, küll sõjaväelased. Mäletan üht tankitõrjekahurit vedavat autot. Kahuri lafetil istus surmani väsinud sõdur. Kusagil seisis tee ääres suurem grupp eesti sõdureid, ilmselt kavatsusega siin venelastele vastupanu avaldada. Mis neist sai, ei tea. Õhtul Virtsu ligidal sugulaste talus kuulasime raadios venelaste eestikeelset saadet. Selles loetleti pikk rida asulaid ja linnu, mida nad olid sel päeval “vabastanud”. Meid siiani toonud eesti sõdurid plaanitsesid aga Eestisse võitlema jääda. Edasisõidu võimalust nende veoautos seega polnud. Juhan Vermetil õnnestus aga järgmisel hommikul (23. september) oma väikese sõiduautoga meid kõiki tuua Virtsu sadamasse.
Pole vaja rõhutada, et maha tuli jätta peagu kogu kaasatoodud kraam. Virtsust viis parv Muhumaale ja siit sõitis Juhan perega edasi Kuressaarde. Meie jäime esialgu tee äärde istuma, kuid juhuslik veoauto tõi meidki lõpuks kohale. 24. septembri hommikul saime Kuressaares load Vindavi kaudu Saksamaale sõiduks. Tädimees kui sõjaväelane kaasa sõita ei saanud ja ma mäletan tema kuju Roomassaare sadamasillal kui laev teele asus. Saksamaal olime viiekesi, meie ja tädi pojaga, alul Mecklenburgis, Parchimi ligidal läbikäigulaagris. Õnneks pääses hiljem ka Juhan Saksamaale, kus enamus eesti sõdureid koondati Ülem-Sileesias asunud Neuhammeri laagrisse. Kuidagi sai ta meiega ühendust ja tuli oktoobris 1944 Parchimisse meid vaatama. See oli viimane kord, kus mina teda nägin. Kõrgema ohvitserina oli tal võimalus oma perekond laagrist välja tuua ja nii viis ta nad Mecklenburgi pealinna Schwerin’i. Kui sõja lõppedes Mecklenburg Vene tsooni alla arvati, toodi Balti põgenikud inglaste poolt Briti tsoonis asuvasse Schwarzenbeki laagrisse. Tädi pojaga olid seega päästetud, kuid Juhan Vermetist puudusid meil kaua andmed.
See oli rida aastaid hiljem, kui saime traagilise teate tema üleandmisest Vene võimudele 1945. Kui meie pere 1950. a. USA-sse emigreerus, jäi tädi Olga koos pojaga Lübeckisse elama, sest Pauli terviserikke tõttu nad emigreeruda ei saanud. Seal nad ka surid – Paul 1991, Olga 1992. Mõlemad on maetud Lübecki Vorwerker’i kalmistule, eestlaste mälestussamba ligidale. Olgu märgitud, et sammas püstitati Lübecki eestlaste poolt juba 1947! Olen oma ristiisale lõpuni tänulik, et ta meid viimasel hetkel punasest haardest päästis. Seda traagilisem on asjaolu, et ta ise ennast päästa ei saanud. Kui tädi Olga suri, jäi minu hoolde Juhan Vermetile sõdurite poolt kingitud eesti laualipp. Selle alusele oli graveeritud: “Kol. Juhan Vermet’ile põhiüksuselt, veebruar 1944”. Aastaid tagasi annetasin laualipu Tallinnas asuvale Sõjamuuseumile.
Raul Pettai
