Pean kohe ütlema, et Heliga on kõik jälle korras. Ta tuli möödunud reedel maale ja sõitis tagasi Tallinna pühapäeval. Kui ta veel Tallinnas oli, siis tellis ta e-poest uue pesumasina, sest vana maal ütles üles – pärast kahteteist aastat korralikku töötamist poriste maatööriietega, saunalinadega jms. Igatahes keerles terve meie elu köögis selle pesumasina ümber. Tavaliselt ma ei puudutagi ei pesumasinat ega kuivatit, sest Helile nad nii väga meeldivad, ta mõõdab äärmiselt täpselt, millist pesupulbrit millal tuleb kasutada ja kui palju, ta on selles küsimuses väga hoolikas. Mina pean ennast nii palju härrasmeheks küll, et kui ma näen, et Helile miski hirmsasti meeldib, siis jätan ma selle rahule ja ei pane oma kätt külge.
Aga lõpuks pidin ka mina masina töö ära õppima. Heli õpetas mind, millist nuppu vajutada ja varsti olin proff valmis ning sain ise hakkama oma voodilinade ja sokkide pesemisega. Päris naljakas on mõtelda, et sõjaväes olles raiskas riik miljoneid mu hariduse peale ja usaldas mulle taktikalise tuumapommi seljakotti vaenlase tagalas langevarjuga lennukist alla hüpates. Täna tundub mulle, et ainuke elektriga töötav masin, mida Heli mulle usaldab, on habemeajamismasin.
Ärkasin varahommikul kell viis Heli hääle peale, ta kuulas internetist õpetust, kuidas teha viinamarjaveini. Sel aastal kaotasime kogu viinamarjasaagi just enne marjade lõplikku valmimist herilastele, kes vallutasid meie kasvuhoone sel ajal, kui ma ise olin Tallinnas. Heli onupoeg Tõnu Puura, kellest ma olen ennegi siin kirjutanud ja kes on andekas töömees igal alal, kes lõhkus näiteks kõik meie talvepuud eelmisel aastal, kardab herilasi nagu tuld. Kuigi ta oli herilaste rünnaku ajal maal, keeldus ta kasvuhoonesse sisenemast ja nendega võitlemast. Meie naabrid Kaskad, kes on suurimad viinamarjakasvatajad Eestis, ütlesid, et nemad kasutavad tööstuslikku tolmuimejat herilastest lahtisaamiseks. Eks see näitab, kui loomingulised eestlased on!
Igatahes sai Heli teada, et ta ei pea muretsema oma viinamarjaväätide pärast enne, kui kõik lehed on maha langenud ja esimene külm on ka ära olnud. Nii pidi ta laupäeva millelegi muule pühendama.
Reedel maale jõudnud, märkas ta, et uus pesumasin on paari millimeetri jagu vajalikust kõrgem ega mahu ära kööginurka riiuli alla, kus seisis vana masin. Karli, mina ja Tõnu katsusime välja mõelda, kuidas probleem lahendada. Mina arvasin, et põrandaplaadid peaks üles võtma, Karli soovitas riiulit tõsta, Tõnu tahtis pesumasinal jalad alt ära võtta. Viimase eest hoiatas Karli, et need maandavad elektrit, kuna on kummist. Igatahes ei teinud me kolmekesi midagi, millest oleks kasu olnud.
Kell kuus hommikul pärast kohvi joomist, otsustas Heli, et ta saab ise hakkama. Ta võttis taskunoa ja hakkas kraapima iluliistu riiulil, mille alla pesumasin pidi minema.
Mina otsustasin parem välja jalutama suunduda. Väljas nägin, kuidas koprad olid oma tööga väga hästi toime tulnud. Nad olid palju puid langetanud, mõned päris suured. See pani mind mõtlema, et Heli on samuti nagu kobras – talle tuleb pähe mingi mõte ja ta viib selle töökalt ja otsemaid ellu, ükskõik kui palju jõudu see ka võtab. Tagasi koju jõudnud, nägin, et Heli seisab keset kööki, nuga käes, olles pesumasina oma kohale sättinud! Ta lausa säras rõõmust: „Kolm meest ei saanud hakkama, aga mina sain!“
Pean tunnistama et tal oli õigus. Ma poleks kunagi arvanud, et ta saab vaid taskunoaga suuri asju toime saata. Mida muud saan ma ütelda naise kohta, kellega ma abiellusin.
Viido Polikarpus
