Koheva kasukaga lambad nosisid ühel hilissuvisel päeval päikesepaistelisel mäenõlval rohtu. Nad olid oma tegevusega väga hõivatud, nagu teades, et kohe on käes sügis. Taevas aga oli ikka veel sinine ja päike nii ere kui ei kunagi varem.
Siis märkas üks lammas, et koer jookseb ühelt mäeküljelt teisele edasi ja tagasi.
Tema veider käitumine häiris kõiki lambaid, kes olid selle ajani end väga meeldivalt tundnud. Koera hullumeelne karglemine ja haukumine sundis lambaid tõmbuma mäenõlva keskele üksteisele lähemale.
Üks lammas mõtles: „Loll koer, segab oma mänguga meie rahulikku elu! Aga las ta kargleb, elu on ikkagi imeline!“
Kuid mõne aja pärast muutus lammas pahuraks. Ta eemaldus koerast ja nägi samas eemal meest, kes vehkis talle enda käes oleva kepiga, et ta tee pealt eest ära läheks. „See on küll imelik,“ mõtles ta. „Midagi toimub, aga ma ei saa aru, mis see on.“
Lammas vaatas vasakule, kus sibas edasi-tagasi koer, kes pööraselt klähvis, siis paremale, kust talle lähenes kepiga vehkiv mees. Nii koer kui mees käitusid kummaliselt.
Lammas oli segaduses, aga ta märkas koera ja mehe käitumises midagi sarnast. Midagi rahutuks tegevat. Ja aru ta sellest ei saanud.
Lammas pöördus oma naabri poole, kes ei pannud ümbritsevat üldse tähele ja muudkui matsutas kahe suupoolega rohtu, ning küsis:
„Hei! Kas sa ei arva, et see koer ja mees võivad koos tegutseda? Mulle tundub, et midagi imelikku on siin toimumas.“
Naaber tõstis oma küsiva pilgu ja vaatas siis mõtlikult vasakule ja paremale, mühatades arusaamatuses:
„Mida? Sa mõtled, et see tobe koer, kes seal haugub, ja see napakas mees, kes kepiga vehib, tegutsevad koos? Kuidas? Mis mõttes? Mis ühist neil saab olla? Kas nad hauguvad koos või räägivad inimese kombel?“ Ja lisas põlastavalt: „Võib-olla on nad maavälised tegelased ja tulid meie peal katseid tegema,“ ning sõi rahumeeles rohtu edasi.
Uskmatu Toomas aga tundis end tõesti rumalana ning otsustas, et ta naabril oli õigus – pole ju võimalik, et koeral ja mehel oleks midagi koos teoksil, see oleks absurdne!
Nii ta läks tagasi oma kaaslaste juurde. Koos rahumeeles rohtu süües ei pannud lambad tähele, et nad olid ikka rohkem ja rohkem rohumaa keskele kokku koondunud. Ja enne kui nad seda märkasid, oli sõitnud kohale veoauto, lambad aeti selle peale ja viidi tapamajja.
Mida õpetlikku selles lühikeses loos on? Lihtsalt see, et me peame ärkama oma rahulikust oleskelust, enne kui meid nagu lambaid kokku aetakse. Me peame oskama esitada küsimusi otsustajatele nende motiivide kohta. Informeeritud ühiskond on vaba ühiskond ja tal on lootust jäädagi vabaks.
Viido Polikarpus
