Eesti taasvabanemiseelsed üritused on saavutamas veerandsaja aastast vanusekoormat, mida katsutakse väärikalt tähistada. Viimati kehtis see loomeliitude pleenumi kohta. See toimis seekord samas kohas: Toompea lossis vabas Eestis. Ettekannetega esinesid tookordsed osalejad nagu Heinz Valk ja Rein Veidemann, praegusest juhtkonnast president Toomas Hendrik Ilves ja Riigikogu eesotsast Ene Ergma. Vabadus-aegse põlvkonna nimel kõnelesid näitleja Mari-Liis Lill ja teatrikriitik Ott Karulin. Viimane rõhutas: ”Iga uue põlvkonna põhiolemus on kahelda senitehtus. See on loomulik protest maailma vastu, mille loomisel pole saadud kaasa rääkida. Nagu 25 aastat tagasi totalitaarsuses, on ka tänases demokraatias loomeinimeste roll olla kanaarilind, hoiatus läheneva ohu eest.”
Mari-Liis Lill küsis: ”Mis on sellel pildil valesti?” Enamiku arvates oli tema kõne nii retooriliselt kui ka näitlejameisterliku esituse poolest parim. Rõhutatakse tema empaatilisust ja teravate probleemide tabamist. Mõned tilgutavad siiski natuke tõrva meepotti.
See kehtib eriti tema kriitika kohta, miks ei arvestatud ligi paarkümmend tuhande inimesega, kes kirjutasid alla Harta pöördumisele ega ka 35 000 eestimaalasega, kes toetasid pöördumist, mis teeb ettepaneku peatada vene koolide eestikeelseks muutmine. Talle soovitatakse eeskätt rohkem mõtlemist ja mõistmist. Lugeda teksti, mitte hääli. Lugeda Hartat, ka mida on kirjutatud koolihariduse ja koolikeele kohta varem. Tuleb püüda aru saada, kuidas reaalne maailm toimib, miks kukkus läbi integratsioon. Häälte kokkulugemine ei ütle midagi sisu kohta.
Ka tema pildil on midagi valesti. Oleks võinud jätkata häälte lugemist Savisaare-vastase petitsiooniga, kus see lähenes sajatuhandele, ületas mõlemad tema näited. Ja natuke mõtelda: vene keele teiseks riigikeeleks kuulutamine koguks kindlasti palju hääli, sest Eestisse on jäänud arvukalt selle pooldajaid. Kas siis tuleb seda empaatiliselt võtta ja kasvõi teostada? Kas on vale soovida, et okupatsiooniaegsete võõrkolonistide järglased omandaksid riigikeelse hariduse?
Juhitakse tähelepanu faktile, et võrgukommentaariumid on sarnaseid mõtteid täis.Tihti rumalalt esitatud, kuna tema ütles samu mõtteid selgel, kirkal ja siiral nooruslikul häälel. Kõik jätkub aga vanas vaimus. Varsti ilmub jälle mõni, kes teatab, et võim on rahvast võõrdunud, midagi on pildil valesti jne. Kriitika kuulub ju demokraatia juurde ja vahel õnnestub ka ühte ja teist korrigeerida.
Mis saab Mari-Liisi probleemidest edasi? Palju verbaalset sümpaatset südamevalu, aga vähe arutelu. Kas tuleb ka vastuseid lahendust nõudvatele küsimustele? Kas venekeelsed riigigümnaasiumid peaksid jääma? Ilmset naiivsust näitab tema arvamus, et dialoogiks peaksid noored eestlased vene keelt õppima, mitte vastupidi? Kas tuleks ka sakslastel õppida türgi ja prantslastel araabia keelt? See pole enam integratsioon, vaid kapitulatsioon!
Pleenumi juubeli tähistamisel puudus analüüs ajaloolisest taustast. Kui ei oleks olnud 1987. aasta Hirveparki,Tartu Rahu tähistamist 2. veebruaril 1988. a. ja 24. veebruril 1988.a tähistatud EV 70. aastapäeva, poleks toimunud 1.-2. aprillil mingit pleenumit. Ei tohi unustada fakti, et selle taga oli EKP KK büroo – oli ikkagi EKP KK vastulöök Eesti rahvale koha kättenäitamiseks. Sama eesmärk oli ka 24. veebruaril 1988. aastal nn Võidu väljakul, Poliitharidusmajal ja Estonia saalil jne. Mis asjast välja tuli, et see ebaõnnestus, on iseküsimus. Aga kummaline on lugeda, et selle juubeli puhul on antud palju sõna Indrek Toomele, ühele tolleaegsetest tipptegelastest, kellest Eesti Vaba-riigis sai kriminaalkaristatud ärimees. Teine veel suurem peategelane Arnold Rüütel on sel puhul koos muistse vabadusvõitlusega ajaloost peaaegu välja kirjutatud. Ei saa siiski kustutada kirjapandut. Ülemnõukogu presiidiumi esimehena pahandas ta 19. veeb-ruaril koos mitme teisega USA peale jäävalt sotsialismitee valinud Eesti siseasjadesse sekkumise pärast. 23. veebruaril esines ta seoses Nõukogude armee aastapäevaga televisioonis, muuseas väites: „Siin on igal realistlikult mõtleval inimesel selge, et mingit tagasiteed kodanliku Eesti Vabariigi juurde ei ole ega saagi olla, sest see käiks vastu meie rahva praegustele olemuslikele majanduslikele ja sotsiaalsetele huvidele“ (Teine Eesti, 1996, lk. 231, 233).
Kas järjepidevuse toonitamine on ainult rahva rahustamiseks? Jätkub ju endise Eesti Vabariigi mahategemine. Kui tal on mingeid põhimõtteid, siis paistab nende hulgas olevat vaadelda praegust Eesti Vabariiki kui ENSV 2.0 versiooni – muidu poleks ta lasknud end valida selle presidendiks?
Ja kuhu jääb Eesti vabanemise rahvusvaheline taust, „külma sõja“ positiivse tulemusena? Kust tuli lootus vabanemisele, mida väljendades trotsiti ettekirjutatud juhtnööre?
Vello Helk
