Lõppenud aastas oli ootamatuid lahendusi ja järske pöördeid. Poliitikas ja ühiskonnaelus, kuid kindlasti ka meie endi isiklikes maailmades. Tundub, et raputamise tulemusena hakkab meile kõigile kohale jõudma, et tegelikult on meie – jah, just meie endi käes võim muuta oma maailma ja et meie olemegi oma reaalsuse loojad.
Eestis oli mitmeid “kas see oli ikka tark otsus” märksõnu, mis aastat 2017 iseloomustama jäävad – uued praamid, mis saabusid hilinemisega ja kohe katki läksid; pikalt oodatud haldusreform, mis lõpuks paljude omavalitsuste jaoks sunniviisiliselt läbi pressiti; kõrgetest alkoholiaktsiisidest tingitud alkoralli – mistõttu eestlased nagu üks mees Lätti viina ja ka odavama toidukraami järele vuristavad – ja Läti riigikassat nuumavad … piimakriis, võikriis, sigadekriis… ministrid vahetusid või astusid ämbrisse, ahistasid ja astusid tagasi… Suht tavaline aasta, võiks öelda.
Aga – suvel tappis keelatud taimemürk – just “taimemürk”, mitte “taimekaitsevahend”, nagu mürgitootjad hellalt oma produkti nimetavad – Lääne-Virumaal Maire Valtini mesilastarudes vähemalt 2 miljonit mesilast! Kas teate, mis juhtub siis, kui mesilased kaovad? – Just, kaome kõik, ka Eesti valitsus ja riigikogu, kes avalikkuses väga teravaks kiskunud mürkide kasutamise diskussiooni ümarlaudade ja jututubadega summutas. Mitte midagi ei otsustatud, kedagi ei karistatud ja Eestimaa põldudele pahistatakse glüfosaate aina rohkem. Ja ajal, kui Euroopa võitleb glüfosaatide ja GMOde keelamise eest, pooldab Eesti innukalt nende kasutamise jätkamist.
Ent avalikkus pani tähele! Aina rohkem hakkab inimestele kohale jõudma see kahepalgelisus, kus ühelt poolt reklaamitakse Eestit mahemaa ja puhta loodusega, samal ajal pritsitakse põldudele mürke, lagastatakse metsi lageraietega ja plaanitakse ehitada puidutöötlemistehaseid, mis Eesti väärikad metsalaaned Hiinasse pakendipaberiks pudistaksid.
Just metsalaante mõttetu hävitamine on eestlased tagajalgadele tõstnud ja toonud lavale liikumise Eesti Metsa Abiks, kes tasakaalukalt ja koostööle orienteeritult on suutnud juba mitmed endised vastased läbi rääkima panna. Ja kuna sel aastal hakatakse ette valmistama järgmise kümnendi metsanduse arengukava, paneb EMA sellele suured lootused, sest kodanikuliikumiste ja huvigruppide toel ja valvsa silma all valminud raamdokument võib lõpuks ometi lõpu teha Eesti looduse rüüstamisele.
Loodusrikka ja puhta elukeskkonna võti on koostöös, mitte võitluses, südame järgi tegutsemises, mitte Exceli tabelis. Meie ise oleme oma maailma loojad ja meie käes on võim – loodetavasti jõuab see tõde meile 2018. aastal lõplikult kohale. Ilusat uut!
Kärt Ulman
toimetaja
