Oregoni koor Unistus osaleb laulupeol juba kolmandat korda
USA Oregoni osariigi estofiilide kammerkoor Unistus andis Eestis neli kontserti ja osaleb juba kolmandat korda laulupeol.
USA estofiilidest koosnev koor andis enne laulupidu Kuressaares, Tartus ja Tallinnas kokku neli kontserti. Unistus oli esimene laulupeol osalev väliskollektiiv, kes Eestisse jõudis. Tallinna kontserdi raames kohtuti 30. juunil ka helilooja Veljo Tormisega, keda seovad kooriga pikaajalised sõprussidemed.
Koori peadirigendi ja kunstilise juhi Lonnie Cline’i sõnul on nende seni suurimaks saavutuseks Cyrillus Kreeki Reekviemi esmaettekanne koos orkestriga 2011. aastal toimunud Lääneranniku Päevade raames. 30-liikmelise koori juht Lonnie Cline kannab T-särki kirjaga «Welcome to Estonia» ja riigivapiga sõrmust ning arvab, et laulupeolt saadud positiivsed emotsioonid saadavad inimesi kogu ülejäänud elu.
Postimees intervjueeris dirigenti:
See on teie kooril juba kolmas kord. Mis teid ikka ja jälle siia tagasi toob?
Paljud Ameerika sõbrad ja tuttavad on minu käest korduvalt küsinud, miks me Eestisse tuleme ja seda kõike üldse teeme. Ma vastan neile veidi liialdades, et iga teine eestlane laulab kooris ja ülejäänud tantsivad rahvatantsurühmas. Kuhu mujale me peaks siis oma kooriga minema? Eesti on täpselt õige koht.
Minu arvates on Eesti üleüldse maailma laulupealinn. Kus mujal võiks näha esinemas 30 000 lauljat, kes tähistavad lauldes niivõrd uhkelt oma kultuuripärandit ja keelt? Teised kultuurid teevad seda ka, aga ma arvan, et Eestis tehakse seda kõige tähendusrikkamalt.
Kuidas teil üldse Eesti ja siinse koorimuusika vastu huvi tekkis?
Mäletan hästi, kui olin 1993. aastal Vancouveris Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontserdil. Nad esitasid Arvo Pärdi loomingut Tõnu Kaljuste juhatusel. Me kuulasime neid teiste tunnustatud USA koorijuhtidega ja leidsime, et nad on maailma kõige parem koor.
Veidi hiljem alustasin Veljo Tormise loomingu kuulamist, püüdes aru saada, mida see kõik endast ikkagi kujutab. Hakkasime tema lugusid oma kooriga laulma. Sellest ajast peale on mul Eestiga väga oluline ja tihe side.
Te tundute olevat Eestist väga sisse võetud. Kuidas on lood teie kooriliikmetega, kes on valdavalt nooremapoolsed USA üliõpilased? Kuidas nemad end laulupeol tunnevad?
Nad on samamoodi põnevil. Nii nagu mina, on ka nemad avastanud, et Eesti fantastiline koorimuusikatraditsioon ütleb väga palju head kohaliku kultuuri, keele ja selle maa olustiku kohta üldiselt. Muidugi ka see, et Eesti laulis end 1980ndate lõpus vabaks, on piisav põhjus siia tulemiseks ja selle fenomeni mõistmiseks. Eesti koorimuusika intensiivsus on täiesti vastupandamatu. Igaüks, kes armastab muusikat, hakkab armastama ka Eestit.
Minu jaoks on see ikkagi pisut üllatav, et ameeriklased, kes pole varem tõenäoliselt Eestist midagi kuulnudki, tulevad siia ja on sellest kõigest väga vaimustatud.
Ma ütlesin oma koorile, et kui nad tulevad Eestisse ja võtavad laulupeost osa, leiavad nad siit inimesi ja emotsioone, mis saadavad neid kõige positiivsemal moel kogu edaspidise elu. Ma mäletan üht kontserti, olime Tallinna vanalinnas Vana Toomase juures ja laulsime «Koitu», «Tuljakut» ja «Laulu Põhjamaast». Hirvo [Surva] hõikas nii muuseas enne kuskil välja, et üks Ameerika koor laulab natukene. Ja siis mingil hetkel tuli hulk inimesi meie juurde, ronisid treppide peale ja plaksutasid pärast igat laulu. Pärast seda kontserti mõtlesime küll, et kus mujal seda võiks juhtuda.
Teie koor Unistus – nimi viitab, et olete spetsialiseerunud vaid eesti koorimuusikale ja laulupeol esinemisele. Kui kaua te laulupeoks valmistute?
Meie koor tegeleb väga erinevast kultuuriruumist pärit muusikaga, kuid tõsi ta on, me oleme eesti koorimuusikast väga sügavalt sisse võetud ja kõik kavas olevad lood selgeks õppinud. Sel aastal on meie repertuaaris 90 lugu, mida laulupeol laulame.
Mida hindate just eesti koorimuusika juures?
Hindan seda väga kõrgelt. Eestis alustavad inimesed koori juhatamist või dirigeerimist väga noores eas ja nad on erakordselt head ja hästi ette valmistatud. Nii ka orkestrid, kes neid saadavad. See on väga imetlusväärne, kuidas nad oskavad luua ja esitada ühiskonna jaoks olulist muusikat.
Kas teie koor saab aru ka kõikide laulude sõnadest, nende sügavamast tähendusest?
Muidugi saavad nad aru, see on äärmiselt oluline. Kui laulaksime seda, millest me aru ei saa, oleks see väga halb. Samas on need niivõrd hästi kirjutatud lood, et tihtipeale mõistame ka sõnadeta, millest üks või teine lugu räägib. Loo mõte jõuab meieni meloodia abil.
Milline lugu teile endale kõige rohkem meeldib?
Mulle meeldivad kõik lood. Piltlikult öeldes: see, mis lugu meile ette pannakse, ongi mu lemmiklugu. Kuid minu süda kuulub ikkagi Veljo Tormisele. Pean väga lugu ka Miina Härma, René Eespere, Urmas Sisaski jt loomingust. Teil on palju võrratuid heliloojaid.
Kui muusika kõrvale jätta, siis mis teile veel Eestis on positiivselt silma hakanud?
Eesti meenutab mulle teatud määral Oregoni, välja arvatud muidugi see, et jõed ja mäed on siin palju väiksemad. Mulle meeldivad väga ka siinsed inimesed, nende külalislahkus, siirus ja hingesuurus on imetlusväärne. USAs on silmakirjalikkust ja small talk’i tunduvalt rohkem.
XXVI laulupeo kunstiline juht Hirvo Surva: “Mulle on see koor tuttav juba 1996. aasta Tallinna ESTOlt. Pärast seda olen mitmeid kordi nende juures USAs käinud. Koori liikmed on nii suured Eesti fännid, et Clackamas Kogukonna Kolledžis, kus õpetab nende dirigent, sai vahepeal koguni eesti keelt õppida, rääkimata sellest, et Unistus on andnud välja plaadi eesti koorimuusikaga,” meenutas dirigent Surva.
Kammerkoor Unistus on osalenud 1999. ja 2004. aasta laulupidudel ning mitmetel Lääneranniku Eesti Päevadel ja 1996. aasta Ülemaailmsel Eesti Laulu ja Tantsupeol. Kooris on 30 liiget, kellest XXVI laulupeost võtab osa 26 lauljat.
Esinejaid 15 riigist
XXVI laulupeol on välisriikidest esindatud Austraalia, Belgia, Iirimaa, Kanada, Norra, Rootsi, Saksamaa, Soome, Šveits, Taiwan, Ukraina, USA, Inglismaa ja Venemaa kokku ligi 1400 lauljaga 11 koorist. Koos tantsijatega on väliskollektiive 37.
Väliseesti laulukoore on kokku 21, neist koguni 6 Kanadast.
Väliseesti kooridel ja tantsurühmadel aitasid peoks valmistuda tantsuõpetajad ja dirigendid, kes käisid kollektiive kohapeal juhendamas. „Tantsupeol osalemiseks oli kollektiividel kohustus õppida selgeks kõik oma rühmaliigi tantsud. Ehkki väliseesti rühmadel on entusiastlikud juhendajad asukohariikides, kutsusid nad oma oskuste lihvimiseks professionaalset nõu andma tantsuõpetajaid Eestist. Samamoodi kasutasid mitmed väliseesti koorid Eesti dirigentide abi,” selgitas Kultuuriministeeriumi kultuurilise mitmekesisuse asekantsler Anne-Ly Reimaa.
USA-st pärit Piedmonti lastekoor käis laulupeol ka 2004. ja 2009. aastal. Koori suurimaks saavutuseks on seni võit kaasaegse muusika kategoorias esimesel maailma kooriolümpial Linzis. Eesti publikule on koor tuttav filmist “Üheshingamine”, kus koori ettevalmistusi ja reisi laulupeole jälgisid 2009. aasta peo ajal James ja Maureen Tusty. Kõige suuremaks väljakutseks laulupeo ettevalmistustel oli koori enda sõnul 12 laulupeo laulu pähe õppimine.
Esimest korda külastab Eestit orkester Taiwanist, samuti saab esimest korda pärast taasiseseisvumist näha koori Venemaalt.