Jätkuv huvi ligi 70 aastat tagasi Eestist põgenenute lugusid raamatuteks talletada viis mind hiljuti mõneks nädalaks USAsse ja Kanadasse, naasnuna olin ühest küljest emotsioonidega laetud, teisalt aga energiast tühjaks imetud, kirjutab ajakirjanik Enn Hallik Pärnu Postimehes 18. mail 2013.
Inimesed räägivad üldiselt meeleldi sellest, kuidas nad olid sunnitud isamaa maha jätma, sest mõistavad: iga ajalookillukese säilitamine on meie rahvuse huvides. Aga nii mõnigi elab jutustades oma traagikat uuesti läbi ja kuulates tunned, kuidas vererõhk mõlemal pool intervjuulauda tõuseb ja energia nii temast kui sinust olematusse hajub.
Aga lood, mille mäletajad nüüd parimal juhul 80 alla, ent sageli üle saja, on vapustavad, kohati uskumatud.
Võtame näiteks Pärnust pärit Alice Tomsoni, kes nüüd 95 aastat vanana veel Toronto äärelinnas oma majas üksi kenasti hakkama saab, kuid neljakümnendate lõpus venelastele välja andmise hirmus koos paaditäie kaaslastega Rootsist Lõuna-Aafrika Vabariiki seilas. Läbi kurjakuulutava Biskaia, mööda Aafrika rannajoont, lahendades mootori- ja muid probleeme.
Või siis need laevukesed, mida viikingilaevadeks nimetatakse ja mis Ameerika mandril maabusid.
Legendaarsed Walnut, Edith, Prolific, Pärnu – sõideti kuu aega, mõnes paadis üle saja igas vanuses reisija, kuidas ja mida söödi, kakati parda taha, mismoodi pead-ninad koos üksteist veristamata hakkama saadi, tormid ja merehaigused üle elati … Aga kohale jõuti, ja kadudeta.
Mis ei tapa, teeb tugevaks, tahan selle loo sissejuhatuseks ja kohatud inimeste iseloomustamiseks öelda.
New Yorgi Eesti Majas on väga rahulik
Kesklinnas East 34 tänaval asuvasse Eesti Majja kokkusaamisele jalutades märkasin mõnikümmend meetrit eespool samuti justkui aega parajaks tegevat musta kostüümi, valge särgi ja sinise salliga naist. Kui Eesti Maja ees Mare Valgemäega kätlesime, ütles ta, et värvikombinatsioon oli ainuõige valik, ja juhtis naljatades tähelepanu, et kogu New York austab Eestit – linnas on kõik bussiliine näitavad tänavasildid täpselt meie lipuvärvides.
Eesti Maja on väga eksklusiivses ja kallis rajoonis, aga tänava poolt õige kitsuke. Põhjus väga lihtne: omal ajal tuli makse maksta vaid fassaadi ruutmeetrite pealt ja nii on paljud New Yorgi hooned väljast liistakad, aga seest suured. On Eesti Majalgi õue poole pikkust, rääkimata neljast maa peal ja ühest keldris olevast korrusest. Majas on kohvik-baar, näituseruume, ajalehe Vaba Eesti Sõna toimetus, kontoreid ja üks ametikortergi. Maja tegutseb, aga …
“Need ajad, kui meie Ameerikasse tulime, on jäädavalt läinud. Siis hakati kokku käima ja kui Eesti Majas midagi korraldati, jäid pooled tulijad tänavale, sest sisse enam ei mahtunud,” meenutas Mare Valgemäe. “Nüüd on paljud vanaks jäänud või hoopis kadunud, osa kolinud poolteise tunni kaugusele Long Islandile või nelja–viie tunni tee taha. Käime siin ikka, aga palju harvemini. Eestlust hoiame hinges, kuni elame.”
Minu seal viibimise ajal peeti New Yorgis eesti kultuuri päevi ja sagimist oli rohkem, sest üles pandi loodusfotodest näitust, tükiga “Head ööd, ema” esinesid Helgi Sallo ja Anne Veesaar. Lootus on, et uus põlvkond, kelle seas palju nüüd Eestist läinuid, vanade eestluse hoidmise aateid edasi viib.
Lakewood oli kunagi eestlaste linn
Paljud eestlased sattusid omal ajal elama New Yorgi Manhattanist 65 miili kaugusel asuvasse Lakewoodi väikelinna. Toona kogunes neid sinna tuhandeid, nad moodustasid tugeva ja arvuka kogukonna ning nende hääl kostis valjult ka linna valitsemise küsimustes.
Eestlasi on palju jäänud Lakewoodi praegugi, aga linnakeses on alati elanud palju juute ja kuna seal asub üks nende tähtsamaid ülikoole, kaldub demograafiline situatsioon järjest rohkem ortodokssete juutide ülekaaluks.
Kas protsent 90 just õige on, julgen kahelda, aga Lakewoodi tänavad on tõesti täis musta kuue ja laiaäärelise kaabuga mehi, justkui leinariides naisi ja lapsi, kes pigimütsi peast ja musta kuue seljast viskavad, veidi batuudil hüppavad ja siis taas ontlikult rahvusriides edasi on.
Eestlased (ja teised vähemusrahvad) elavad peamiselt madalates ühekorruselistes majades, aga neil ehitistel pole pikka pidu. Kui ükski neist müüki läheb, on ostja kohe platsis, plats lükatakse puhtaks ja sinna ehitatakse kolmekorruseline hiidmaja. Sest ortodokssetel on palju lapsi.
Lakewood on väliseestluses omaette legend. Seal ehitati eestlaste ühistegevusega üles kirik, kus praegu hingekarjaseks Thomas Vaga, seal on üks paremaid Välis-Eesti arhiive. Juhatab seda Enda-Mai Michelson-Holland, kelle isa Herbert Michelson oli Eesti skautluse sõjaeelseid vedajaid ja selles valdkonnas koguni üleilmselt tunnustatud, iga päev tegutseb arhiivis Pärnu juurtega Eda Treimuth.
Lakewoodiski on Eesti Maja, kuhu vähemalt kord nädalas tullakse kokku baariõhtul juttu puhuma. Aga seal on ka Järvemetsa laager, kus palju aastaid peeti noortelaagreid, ja vanem rahvas mäletab Lakewoodis korraldatud eestlaste spordimänge.
“Mängudel võistles kuni tuhat inimest, vaatajaid oli kaks tuhat,” meenutas 90aastane Endel Pool, mees, keda juhtisid sõja ajal läbi mitme kindla surmaohu juhuslikult tehtud õiged valikud ja kes tuli hiljem laskmises USA armee meistriks. Käisime temaga Lakewoodi serval Järvemetsal ja kuulsime jutustusi, kuidas seal endiselt noortele suvelaagreid korraldatakse. Keset Ameerikat on kiosk nimega Pipra Pood, suur silt Tähtvere Kaja, laagri eestikeelne kaart.
Toronto, Välis-Eesti pealinn
Ärgu nüüd solvugu Sydney, Göteborg, Melbourne ja Vancouver, aga Toronto kvantiteedile ja kvaliteedile on kõigil eestluse keskustel raske vastu saada. Kunagi, kui Torontos elas 950 000 inimest, oli seal eestlasi 25 000. Nüüd elab Kanada ühes suuremas linnas Torontos 4,5 miljonit inimest ja eestlaste arv on ilmselt vähenenud (täpsemalt hägustunud, sest viimasel rahvaloendusel ei küsitud rahvust, vaid kodust keelt), aga eestluse hoidmise tase on endiselt muljet avaldav ja inimesed hingelt sirged kui mastimännid.
Vaid üks näide. Läksime külla 97aastasele dirigendile Roman Toile. Pelgasime, kas Ernesaksa masti mees juttu vesta tahab ja kuidas tal tervis külalisi kannatab, aga kartus oli asjatu.
Vanahärra jutu telg oli eestlus ja kuigi ta sellest peateest kõrvalepõikeid tegi, oli jutt kristallselge ning haarav. Kahe tunni järel väsis kuulaja, mitte rääkija. Siis palus jalust haige Toi end autorooli aidata ja tõesti kimas meid oma lemmikrestorani sööma viima. Tegi seal veel moe-pärast skandaali, et see tool, kus kunagi Ernesaks istus, reserveeritud oli. Lõpuks küsis: mehed-vennad, tiba konjakit ka teeme? Ah et mina roolis? Mis see tilk mehele … Tilk jäi siiski tegemata.
Toronto kesklinnas kõrgub 18korruseline hoone kirjaga Tartu College. Tegemist on kunagise geniaalse ettevõtmisega, mille algatas Elmar Tampõld, keda 93sena just minu sealoleku ajal viimsele teele saadeti.
Nimelt pakkus Kanada valitsus viiekümnendate alguses ülisoodsat laenu, et hooneid ehitataks. Omafinantseeringut oli vaja vaid 10 protsenti. Sellegi kokkusaamisega oli toona Kanadas alles alustanud eestlastel suuri raskusi, aga kokku see raha saadi ja ehitati … 18korruseline kõrghoone, tollal all-linnas üks sihvakamaid.
Töötab ja toodab see ammu makstud maja tänapäevani. 16 ülemist korrust on üliõpilaste ühiselamu, teenitava rahaga peetakse ülal alumisi ja maa-aluseid korruseid ning seal töötavad tasuta (ja on tänu inimeste fanatismile elus) igasugused korporatsioonid, skaudi- ja gaidiorganisatsioonid, ajaleht (kus peatoimetajaks Pärnumaalt läinud särav Kai Kiilaspea), bibliograafiaring, laulukoorid ja muidugi suur arhiiv.
Arhiivi veab tõeline proff, mõni aasta tagasi Eestist Torontosse tööle läinud Piret Noorhani. Ja tööd arhiivis jagub rohkem, kui on tegijaid. On ju seal palju vanemat rahvast ja ajatu pole neist keegi, seega jõuab Toronto Tartu College’i keldrikorrusele ikka ja jälle kastitäite kaupa dokumente, raamatuid ning muud.
Tartu College’il läheb hästi, arvestades vedajate ambitsioonikat plaani ehitada senise kõrghoone kõrvale uus maja. Kui meil on KUMU, siis see saab olema VEMU ehk Välis-Eesti muuseum!
Torontost rääkides ei saa mööda minna sealsest Eesti Majast. Restoran, mida juhatab energiline mulgi juurtega eksviievõistleja Ülle ja kus memmed-taadid eesti lõunat söömas käivad; kaks suurt saali, kus mul õnnestus arvukate eestlaste kirbuturul käia.
Kolmandal korrusel on Toronto Eesti Ühispank – ainuke pank väljaspool Eestit, mille omanikud on eestlased! Ja Eestiski on eestlaste käes üksnes LHV. Räägitakse seal külastajatega eesti keeles, olgu telleriks või püüdlikult kõnelev kohalik pooleestlane. Lae all asub Toronto üks väheseid litsenseeritud siselasketiire, kus käib paugutamas linna politsei.
Ja on veel koht, mille üks tähtsamaid funktsioone on anda inimestele võimalus hommikul naabrile emakeeles “tere hommikust!” öelda. Need on vanurite kortereid koondav majadekompleks Meie Kodu ja kõrval asuv vanurite pansionaat Ehatare. Meie Kodus elab ligikaudu 400 eestlast, Ehatarre, mida humoorikamad elanikud hüüavad Villa Videvikuks või ooteruumiks, tuleb või tuuakse peamiselt hindu naiste teenindatavasse söögisaali ligemale 150 kõrges eas väärikat eestlast.
Võtaksin selle, kui järele mõtlen, mulle edasi elamiseks siiski palju eeskuju andnud reisilt hinge jäänu kokku New Yorgi saja-aastase eestlanna Juta Kurmani sõnadega: “Rõõmu tuleb osata tunda. Mina tunnen praegu suurt rõõmu sellest, et saan käia igal kolmapäeval Eesti Majas maailma ilusaimat keelt õpetamas.”
Enn Hallik
Pärnu Postimees,
18. mai 2013
