Eelmises artiklis mainitud mälestustes GULAG’i kõrgkoolist ”Tõe karvane pool” esitleb Priit Silla ühte oma saatusekaaslast Märti mehena, kelle sisse Looja oli pannud sama palju andeid kui jagas poolele linnale, lisaks veel külatäie kangust. Ta suutis koiku nurgal kuivavate viltide ja puhvaikade vahel riidehoius (kaptjorka) ning suviti elutsooni õues pingil tõlkida Darwini teoseid. Juba nende hankimine oli meistritöö, rääkimata poolelioleva käsikirja kaitsmisest. Darwin, sinder, oli oma raamatud kirjutanud saksa tähtedega, mis äratasid impeeriumitruus valvuris juba iseenesest kahtlust. Laagri tsensorile, poliitülemale ja teistele vastutavatele isikutele selgeks teha, kes oli Darwin, miks tema töö on tähtis ja miks Märt tema raamatuid oma keelde püüab ümber panna, – see oli Heraklese vägitükk. Milleks keegi Darwin, meil on oma Lõssenko ja Mitšurin?” ( lk. 73-74).
Selle natuke muudetud eesnime taga seisab sirgeselgne dissident Mart Niklus, kes sovetiajal sümboliseeris eriti välismaal eestlaste vastupanu inimvaenulikule süsteemile, kes asjatult püüdis teda murda. Tema hilisemast saatusest kirjutab Priit Silla (lk. 235-236). Ta valiti taastatud Eesti Vabariigi Riigikokku. Olles endiselt kõigele teravalt vastu, mis tema meelest polnud õige, jõudis ta tallata paljude saadikute konnasilmadel. Nende hulgas oli mitmeid ekskommuniste ja vana vaen ei roosteta samuti kui vana arm. Vastasrinne pani seljad kokku ja Marti ei lastud tühisel tehnilisel põhjusel II koosseisu kandideerima. Seejärel pühendus ta üleilmsele kommunismivastasele võitlusele. Eestis on ta eriti võidelnud teadlase ja märtri Jüri Kuke mälestuse tähistamise eest. Ta pole ka unustanud oma looduselähedast teaduslikku tegevust. Tema laiahaardelisest panusest on informeeritud kitsam ringkond, avalikus meedias on ta peaaegu olematu.
Mart Nikluse hilisemast saatusest rääkides mainib Priit Silla ka tema Darwini peateose tõlget, kirjutades, et pärast korduvaid äraütlemisi ilmus see Rootsis. Siin ta eksib, ”Liikide tekkimine” ilmus siiski pärast venitamist ja viperusi lugeja lauale eesti keeles alles septembris 2012, 153 aastat pärast teo-se esmatrükki. Saatesõnades juhendab lugejaid Darwini sugulane Randal Keynes ja tõlke tekkelugu kirjeldab eessõnas tõlkija Mart Niklus. Darwinismi saamise ja saatuse üle valgustab lugejat toimetajate eessõna.
Darwin ei osanud ette näha, et tekivad ka inimvastased inimnäoga liigid, kes tõkestasid inimelu normaalset arengut, seehulgas Eestis tema peateose tõlkimist. Selle kohta kirjutab tõlkija oma eessõnas, et ENSV Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudis tuldi 1950. aastate keskel mõttele avaldada Darwini ”Liikide tekkimine” täielikul kujul ja otsetõlkena ka eesti keeles. See kavatsus jäi aga realiseerimata, kuna tõlkija (Mart Niklus) 1958. a. arreteeriti poliitilistel motiividel, mis viisid tema pikaajalisele vangistusele GULAG’is.
Mart Nikluse saatusest on olnud palju juttu ja seda on ta ka ise kirjeldanud. On aga jäänud mulje, et kuna tema saatus esindab sovetiaja varjukülgi, eelistatakse sellest enamasti vaikides mööda minna – ta elab ka veel üürnikuna oma majas. Kirjavahetuse kaudu on siinkirjutajal olnud võimalus jälgida tema aktiivset tegevust rahvusvahelisel tasemel, millest Eesti meedia eelistab vaikida, nagu on vaikuse linaga kaetud ka 1979. aasta Balti Apell, 45 Eesti, Läti ja Leedu kodaniku märgukiri ÜRO peasekretärile, ning N. Liidu, Saksamaa LV ja DV ja Atlandi hartale alla kirjutanud riikide valitsustele nõudega avalikustada MRP koos oma salaprotokollidega, kuulutada see pakt kehtetuks selle allakirjutamise momendist peale ja taastada Balti riikide iseseisvus. See tähistas MRP 30. aastapäeva ja oli teravaks löögiks kehtiva inimvastase süsteemi vastu, aga oli isegi välja jäetud viimases suures TEA entsüklopeedias, nagu on tõrjutud vaikimisega tookordseid aktiivseid tõelisi vabadusvõitlejaid. Ei saa aga mööda faktist ja nii on seda vahel harva meenutatud, näiteks 30. aasta juubeli puhul 2009. 1979. aastal kohtlesid võimud kirja lihvijatest Tartus Vikerkaare tänavas kõige karmimalt Mart Niklust. Temale määrati 10 + 5 aastat, mis ei edendanud Darwini tõlkimist.
Tõlge tuli jälle päevakorrale, kui selle vastu hakkas huvi tundma Eesti Loodusuurijate Selts, nimelt uute tähtpäevade lähenemisel aastal 2009. Tõlkimisel ja selle toimetamisel tuli lahendada palju keelelisi, sisulisi ja muid probleeme. Nüüd on lõpptulemus lugeja laual – eesti keel on 40. selle teose tõlkekeel. Selle esitlusest 20. septembril informeeris meedia mõni päev varem, tõlkija saatust mainiti ka põgusalt. Kasside puu otsast päästmine on vist olulisem uudis kui selle suurteose tõlkija saatus ja tõlke tekkelugu? Seda panust oskavad paremini väärtustada teadlased, on juba ilmunud positiivne retsensioon ajakirjas Horisont Toomas Tiivelilt.
Vello Helk
