Viido ja Heli Eesti Maja restoranis. Autori foto
Kui ma vaikse laupäeva hommikul üles ärkasin, oli väljas veel pime ja äkki oli mul tunne, et ma ei saa aru, kus ma olen. Voodilinad olid puhtad, padjapüürid karged ja lõhnasid värskelt, televiisor oli välja lülitatud ning keegi hingas mu kõrval! Siis mulle meenus – mu naine Heli oli pühadeks linnast maale tulnud.
Vaatasin aknast välja ja nägin, et mu koerad ajasid põllul toonekurgi taga päikesepargi juures, mis lõpuks on ühendatud võrku ja töötab! Kõik head asjad tulevad ju kolmekesi koos.
Oma naise kõrval lamades meenus mulle üks teine ülestõusmispühahommik palju aastaid tagasi. Veetsin selle nädalavahetuse koos oma läti sõpradega Philadelphias Läti Klubis aastal 1960. Lätlaste klubi asus teisel pool tänavat Edgar Allen Poe majast. Oli ilus päikesepaisteline hommik. Jalutasin terrassile koos tüdruksõbraga, kes hoidis käes õllepudelit ja kellel olid jalas minu lühikesed püksid. Kratsisin oma kõhtu ja tundsin lähenevat pohmelust, kui ma märkasin, et kenasti riietatud kümned perekonnad möödusid meist teel kirikusse. Kõikide šokeeritud pilgud olid pööratud mulle. Emad ei lubanud tütardel silmi üles tõsta, et nad mind ei näeks. Ma tundsin, et olen nagu pagan! Olin unustanud, et käes oli teine ülestõusmispüha!
Kui ma Türgist tagasi tulin, hakkasin ma vaatama History-kanalit, sest on ju lihavõtted ja kaasaegne ajalugu seotud antiikajalooga, mille juured on Mesopotaamias. Nägin mitmeid saateid, milles kajastati ülestõusmispühade tähistamist erinevates maades ja religioonides. Kõik nad põhinesid vanal testamendil. Kohad, mida me Heliga mõni nädal tagasi külastasime, said minu jaoks nüüd uue tähenduse. Maastik ei olnud enam müstiline ja turuplatsid eksootilised. Sest me olime ise seal olnud.
Kuna ma teadsin, et Heli tuleb pühadeks maale, tahtsin ma tema tulekuks lõigata ära vanad õunapuuoksad. Sain hakkama vaid kolme puuga. Ma ei saa sinna midagi parata, et enne tema tulekut on mul tunne, et ma pean end tõestama ja heast küljest näitama. Näitama, et minu elust maal on ka midagi kasu. Kuna mul oli vaja lõpetada oma neli maali, mis pidid minema mu lemmikkohvikusse, Katariina kohvikusse Võrus, siis olin ma sunnitud mõned teised tööd seniks kõrvale lükkama. Jõudsingi maalidega valmis, kuid ära viisin nad veel märgadena. Kohviku perenaised panid mulle koduteele kaasa erakordselt maitsvaid küpsetisi! Kui Heli neid nägi, siis ta tunnistas: „Su maalid on vähemasti millekski head!“
Kui Heli maale jõuab, siis kõnnib ta kõigepealt sõnagi lausumata läbi kõik toad. Tavaliselt jalutan ma temaga kaasa, olles siis kas vait või selgitamas, miks mingi asi on tehtud või tegemata jäetud. Või siis enamasti põhjendamas, miks ja kuidas mõni asi millegipärast katki on läinud. Tema tavaliselt vaid noogutab ja jätkab oma inspekteerimiskäiku. Mul läheb nägu laia naeru täis, kui ta noogutus on vahel harva tunnustav, sest need noogutused on tõesti äärmiselt harvad. Kuni järgmise hommikuni ei juhtu midagi, aga siis teeb ta kohvijoomise juures avalikuks kõik tööd, mis meil tuleb ära teha, enne kui ta linna tagasi sõidab. Ta on entusiastlik ja täis tegutsemistahet ning nüüd me teeme kahekesi kõike seda, mida ma kavatsesin teha üksinda. Või kunagi hiljem. Või võibolla üldse mitte.
Ma usun, et meil Heliga on õnnelik abielu. Meil mõlemal on oma elu, aga samas on meil ka kooselu. Minul on võimalus olla üksinda, kui ma tahan, teha, mida ma tahan ja millal ma tahan. Aga igal ajal võin ma astuda bussi või sõita autoga linna Heli juurde, et nautida kahekesi oldud aega. Igatahes oleme me mõlemad suurema osa koosoldud ajast õnnelikud. Kui paljud paarid saavad seda öelda?
Viido Polikarpus