Viktor Sildnik 94. sünnipäeval. Foto: Ingrid Krooni.
Hiljuti tähistas Tallinnas 95 aasta juubelit Eesti sõjaväelane, II Maailmasõja veteran ja Eesti kaitsja, leitnant Viktor Sildnik. Mundrit on juubilar kandnud kokku 7 aastat.
Viktor Sildnik sündis 5. mail 1919 Tallinnas. Tema isa Karl Sildnik (1884–1946) oli koolmeister Nõva algkoolis ja Lohusuu luteri kiriku köster. Ema Leontine (neiuna Sommer, 1889–1976). Vend Robert (1909–1993) ja õde Marta Rummi (1912–1987) elasid mõlemad pagulastena USA-s New Jersey osariigis Somers Point’is.
Viktor lõpetas 1938 Väike-Maarja Gümnaasiumi 16. lennus, astudes seejärel Tondi Sõjakooli, mille viimase lennu lõpetas suuskratturite grupis lipnikuna 1940.
Kui II Maailmasõja ajal hakati moodustama Eesti piirikaitse kolme üksikpataljoni idapiiri kaitseks, viidi Viktor Sildnik üle piiriomakaitse 2. pataljoni staabi ülemaks. Kui Saksa võimude nõudel hiljem piiriomakaitse likvideeriti, määrati Viktor Otepää territoriaalpataljoni staabi ülemaks, kus ta teenis 2 aastat. Seejärel hakati moodustama Eesti piirikaitserügemente ning leitnandi auastmes Viktor Sildnik määrati 2. Eesti Piirikaitse Rügemendi 1. pataljoni 3. kompanii ülemaks.
Viktor Sildnik pajatab: ”Sellena tegin kaasa Narva rindel. Ja viimases lahingus, viimasel eelõhtul enne Tallinna langemist sain Porkuni lahingus raskelt jalast haavata. Õnneks tankimürsk lõhkes otse külje all – see oli minu suur pluss. […] Samas lahingus sai haavata üks Suure-Jaanist pärit 3. rügemendi leitnant. Ta sai samast mürsust vigastada kaelast ja õlast. Aga tema oli liikumisvõimeline ja tema toimetas minu sealt ära.”
NKVD-lased arreteerisid Viktor Sildniku juba 1. novembril 1944. Ta saadeti okupatsioonivõimude tribunali otsusel Vorkuta sunnitöölaagrisse, kus tegi maaalust kaevuritööd kuni 1956. aastani. Seejärel oli samas asumisel – ebaseaduslikult saadetud, ilma mingi määruse või kohtuotsuseta.
Viktor Sildnik: ”Kui olin peaaegu 11 aastat ära istunud, siis oli teine kohus. Balti Sõjalaevastiku kohus vaatas mu asja läbi ja leidis, et mulle oli liiga tehtud ja määras mulle 10 aastat töökasvatuslaagreid. Kuulusin vabastamisele, kuna olin juba üle istunud. Öeldi, et tooge passipildid ja saate vabaks. Kui paari nädala pärast olin pildid saanud ja viisin need, siis öeldi, et saate vabaks, aga mitte praegu. Ja mind hoiti veel üle 3 aasta ebaseaduslikult, ilma igasuguse otsuse ja kohtuta, asumisel. Ja peale seda anti mulle tõend, mis mul on ka täna alles. Komi ANSV siseminister võttis minult asumise maha. Tõend on selle kohta, et asumine on mult maha võetud – mida mulle pole mitte kunagi seaduslikult antud. […] 30. oktoobril 1960 jõudsime abikaasaga Tallinnasse.”
Üle 10 aasta töötas Viktor Tallinnas trammijuhina, seejärel 20 aastat Teede Ekspluatatsiooni Valitsuses, muuhulgas asfalttööde juhatajana. Jäi 72-aastaselt vanaduspuhkusele ja elab Tallinnas koos abikaasa Kapitolinaga.
Paraku on sõjaajaloolased Viktor Sildniku segi ajanud ta samanimelise (aga 2 aastat noorema), 1993. aastal surnud onupojaga. Eksitavad andmed on tema kohta sattunud nii Eesti Sõjamuuseumi – Kindral Laidoneri Muuseumi Aastaraamatusse 6/2006 kui ka mitmele kodulehele internetis.
Sestap pole Eesti avalikkus teenekat sõjameest, meie vabaduse eest võitlejat saanud seniajani väärikalt tänadagi. Tehkem seda nüüd! Palju õnne ja head tervist auväärsele juubilarile!
Uno Schultz
