Langenud lehed riisutakse kokku. Arengut jälgides kohtab mitmesuguseid tähelepanekuid. Suurem osa rändab unustuse paberikorvi, mõned on leidnud kasutamist ja selle väärilisi on veelgi.
Minu heaks inspiratsiooniallikaks on tihti eraviisilised kommentaarid, mis on tavaliselt palju mõttetihedamad kui võrgukommentaariumi osalt primitiivsed meeleavaldused. Näiteks kirjutas mulle hiljuti üks endine meelsusvang, kes ”heal nõukaajal” juba koolipoisina püüdis kaitsta seda eestlust, mis oli kuulutatud kuritegelikuks – ja mis veelgi pole täielikult rehabiliteeritud. Kui vastuoluline teleajakirjanik Andres Raid küsis (9.06.2011), kas on alustatud menetlusi okupatsiooniaja justiitskuritegude osas, kusjuures ta eeskätt pidas silmas Jüri Kuke, Mart Nikluse jt represseerimisega seotud asjaolude ja represseerimist toimetanud ning sellele kaasa aidanud isikute väljaselgitamist ja vajadusel vastutusele võtmist, vastas prokuratuur, et ”Eesti õiguskaitseasutused menetlevad Nõukogude okupatsiooni ajal toimepandud aegumatuid inimsusevastaseid kuritegusid ja sõjakuritegusid, mille kohta on menetluse alustamiseks ajend ja alus. Teie poolt nimetatud isikutega seotud kuritegude kohta puudub meil selline informatsioon, mis annaks aluse kriminaalmenetluse alustamiseks.”
Huvitaval kombel on seda teemat minu teada alguses käsitletud ainult Tallinna TV saates ”Mõtleme veel” (6.09.) ja Keskerakonna häälekandjas (Kesknädal 7.09.) Kas nad on siis saanud karistada õiglaselt, kellegi õigusi riivamata? Tegelikult pole siin palju imestada, et eestlusevastased kuriteod vastupidiselt nõukogudevastastele ei kuulu karistamise alla, seda näitas ka 2007. aasta pronksmehe rahutustega seotud tegelaste õigeksmõistev protsess. Jääb ainult üle küsida, milleks neid üldse rehabiliteeriti, kas ainult süüdistamisest möödapääsemiseks?
Minu eestluse kaitsmise eest karistatud kontakt kirjutab muuseas: ”Taasiseseisvumise päev oleks võinud kalendrist ka välja jääda – iseseisvuse suur mõte oleks sellega vaid võitnud. Lausa halenaljakas on kuulda, kellel kõigil taasiseseisvumises teeneid olnud! Kuidas küll Vene võim ja KGB midagi ei märganud – nad olid ju neile lähemal kui ülejäänud rahvamass, kelle hulgas aina kodanlikke natsionaliste, dissidente, Lääne ees lömitajaid, laimukülvajaid ja teisi kahjureid avastati ja kohtu ette tassiti. Nendega ei seostu aga ükski selline juhtum!”
Eestlusega on tihedalt seotud parempoolsus, mida aga üha rohkem hukka mõistetakse. Selle kohta ütleb ühes kommentaaris Mauno Viires: ”Parempoolsusest ongi saanud mingi tont, milles nähakse kõigi hädade põhjust ja mida kasutatakse mitte ainult sõimu- vaid lausa needmissõnana.” Ta lisab, et ometi on parempoolsusel täita oma kindel roll ühiskonna arengus. Just parempoolsete juhtimisel saab riik oma majandusele jalad alla. See ei kehti ainult Eesti kohta. Loomulikult vajab see kogu ühiskonnalt pingutust, aga teisiti see olla ei saagi. Paraku tüdineb rahvas peagi sellisest „pingul rihmaga“ elust, ja kui elu on juba nii stabiilne, et „Jaak, kurat, jalad põhjas!“, siis tänutäheks tänuväärse töö eest hääletatakse parempoolsed maha ning võimule saavad pahempoolsed, kes asuvad laiali jagama neid väärtusi, mis eelnevalt loodud. Nad lõikavad sealt, kuhu pole ise külvanud. Ja kui ükskord kõik kogutu on laiali paisatud ning näpud põhjas, valib seesama rahvas, pettununa vasakpoolsetes, taas tagasi parempoolsed, et need taas majanduse jalgadele aitaksid.
Eestis on lemmikharrastuseks sõjaeelsete Eesti riigitegelaste mustamine, eesotsas viimase presidendi Konstantin Pätsiga. Seda jätkatakse taasvabanenud Eesti esimese presidendi Lennart Meriga. 2005. aastal avaldas ajakirjanik Virkko Lepassalu ühe põhjaliku ”uurimuse”. Kuna see on vajumas unustuse hõlma, avaldas Henn Põlluaas jälle ühe selleteemalise raamatu. Nagu mitmed asjalikumad kommenteerijad ütlevad, saab Meri tekste adekvaatselt hinnata vaid kontekstis. Kõik välismaal käijad kirjutasid aruandeid ja Meri kui kirjanik kirjutas neid erilise elegantsiga. Kas need sisaldasid andmeid, mida KGB sai kurjasti kasutada? Lisaks kõigile kättesaadavatele tuntud inimeste nimedele ja telefoninumbritele andis ta KGB-le põhjaliku ülevaate USA bensiinihindadest ja lennukite/busside reisiplaanist, mis oli KGB-le ilmselt hädavajalik teave? Soovitav oleks lugeda Indrek Jürjo uurimist, kus on need ja ka mõne teise KGB-kontaktid paremini paigale pandud.
Selline ”ajaloo uurimine” on juba tüütav. Lähtub sovetiaja mõttemallist, mida iseloomustab puuduv info. Oleks huvitav teada, mida arvavad Lennart Meri tookordsed USA kontaktid, aga seda pole. Nende kohaselt räägiti ka palju muust, mida pole aruandes. Mis puutub varjunimme ”Nikolajev”, siis oli Tõnissoni varjunimeks ”Tjozka”, pealegi pakkus ta N. Liidule baase juba enne Pätsi, aga ”ajaloolastele” see ei loe. Kuigi mõlemad olid ohvrid, vajatakse teda vastukaaluks ”reetur” Pätsile. Järgmisena ootame raamatut Ilvesest CIA agendina, ainsaks puhtaks ingliks jääb Arnold Rüütel?
Vello Helk
