Viido Forestalia meeskooriga laulupeo rongkäigus. Foto: Peter Feldmann
Esimest korda elus osalesin ma laulupeol lauljana. Muidugi olen ma laulupeol ennegi käinud, aga vaid pealtvaatajana ja ka rongkäigus ei olnud ma seni kaasa marssinud.
Kooride proovid algasid juba reedel 4. juulil, aga nendes ei saanud ma perekondlikel põhjustel osaleda.
Minu meeskoorikaaslased olid mulle juba teatanud, et laupäevaseks rongkäiguks koguneb Forestalia koor Harju tänaval kell 15.30. Hommikul ei kiirustanudki ma kuhugi, sest meil oli külas hea sõber Peter Feldmann USA-st. Poole ühe ajal päeval hakkas Peter äkki muretsema, kas ma ei peaks juba kodust lahkuma, et mitte hiljaks jääda. Kuna mul on kombeks vahel asju segamini ajada, siis hakkasingi kahtlema, kas ma pole aega mitte valesti meelde jätnud, pidi ju rongkäik algama kell 14. Panin kiirustades Forestalia vormi selga ja tõttasin välja. Mõtlesin, et trammiga saab kiiremini kohale, aga olin ära unustanud, et sel päeval ju trammid Narva maanteel ei sõitnudki! Kogu liiklus oli suletud! Meie aga elame just Narva maantee ääres. Tundsin, et nüüd olen küll omadega puntras. Tuli kõmpida jalgsi läbi linna.
Kui ma kohale jõudsin, ei märganud ma ühtki Forestalia liiget, kuigi neid on lihtne ära tunda rohelise vormi järgi. Kõndisin kogu tohutu pikast rongkäiguliste reast mööda, aga omasid ma ei leidnud. Katsusin mõnele helistada, aga mobiilivõrk oli üle koormatud ja helistamine võimatu. Lõpuks sain siiski kokku oma koorikaaslasega, kes teatas, et kiirustada pole mõtet, meie kogunemise aeg on alles kell 15.30, aga seegi võib olla liiga vara. Paraad oli kestnud juba paar tundi, kuid inimesi oli veel ootamas tuhandeid, et hakata liikuma.
Kell oli juba neli läbi, kui meiegi saime lõpuks marssima. Tänavatel lehvitasid mulle paljud vanad head tuttavad nii Eesti Maja päevilt kui Kaitseväe Peastaabist. Reet Linna hõikas mulle: „Viido, kus su müts on?!“ Hõikasin talle vastu, et ma olen alles uustulnuk ja pole omale veel mütsi välja teeninud.
Siis tervitasid veel Tõnis Lukas, Margus Tsahkna, kolonelleitnant Peeter Saan, isegi Andrus Ansip hõikas: „Elagu Forestalia!“ No muidugi, kuulsin, et meie koori juhatuse esimees Tõnu Naha on Ansipi naabrimees.
Kui ma lõpuks lauluväljakule jõudsin, lõid mu jalad alt tuld välja. Esimese asjana läksime söögikohta, kus kõik liikus edasi libedalt nagu lepase reega.
Ja siis nägin, kuidas hakkasid lavatreppidest üles liikuma tuhanded lauljad. Minagi ruttasin nendega kaasa, kuigi ma ei näinud, kus meie koori mehed on. Laval seistes oli mul nii vähe ruumi, et ma sain vaevu end liigutada. Ometi paluti valjuhääldi kaudu end veelgi koomale võtta ja nii mitu korda! Lõpuks sattusin ma hoopis esimeste tenorite sekka, kuigi ma laulan teist tenorit.
Meie osaks oli laulda kolm laulu. Pärast seda olin nii läbi, et mu jalad keeldusid mind enam kandmast. Siis hakkas ka äsjane toit kõhus keerama. Mõistsin, et hernesupp ei ole just kõige parem sellisel päeval ja jogurtki ei tee asja paremaks, eriti sellisel inimesel, kellel on laktoositalumatus. Mõtlesin, et ma olen olnud kehvematestki olukordadest välja tulnud, aga unustasin ära tõsiasja, et olin just saanud 68 aastat vanaks ja seegi tähendab midagi.
Neil, kelle laulud olid lauldud, lubati istuda, mida paljud said ka teha, aga minule nii palju ruumi ei jätkunud, mina sain vaid ühelt jalalt teisele tammuda. Nii seisin ma kella poole üheteistkümneni! Ka kaasa laulda ma eriti ei saanud, sest olin ju esimeste tenorite keskel. Pean tunnistama, et paljud laulud olid mulle ka täiesti võõrad.
Kokkuvõtteks tahan ma öelda, et osaleja näeb laulupidu teistmoodi kui näiteks reserveeritud istekohal vaataja, nagu oli mu hea sõber Peter Feldmann, või see, kes on leidnud endale mõnusa paiga lauluväljakul. Nende jaoks on see suur pidu. Ja kui sa oled laulja, kes on õppinud repertuaari ära, käinud enne pidu proovides ning tead, kuhu ja millal liikuda, siis on see pidu ka sulle. Aga minule oli see kõik hullem kui sõjaväes kogetu. Ma loodan, et viie aasta pärast ma mäletan, mis ma sel päeval läbi elasin, ja olen end selleks suurepärase vabade inimeste peoks paremini ette valmistanud.
Viido Polikarpus
