Täna hommikul astus minu juurest läbi Kuno Kerge, et aidata mul ära õppida paar laulu, mida me laulame meeskoor Florestaliaga. Astusin selle liikmeks sel talvel. Koor asub Tartus ja Kuno on selle üks dirigente.
Ma tunnen Kunot sellest ajast, kui ta oli veel väike laps, ja õpetasin talle isegi, kuidas võtta kitarril akorde. Läksin temaga kaasa, et osta kitarr, kui ta oli selleks valmis. Tegemist oli metalli-sinise kauni pilliga, millel me oleme mõlemad mitmetel kohalikel üritustel mänginud. Kui Kuno mulle meeskoorist rääkis, siis tuletasin uhkusega meelde kõiki neid mehi, kellega koos ma olin laulnud New Yorgi Eesti Meeskooris. Istusin isegi Gustav Ernesaksa vennaga proovides kõrvuti.
Mäletan, et 1980-ndatel aastatel ei soovinud ta oma kommunistist vennast rääkida, kuigi isegi tol ajal laulsime me tema laule. Kuulsin aastaid hiljem, et vennad olid hiljem siiski omavahel läbi saanud.
Kuno istus mitu tundi klaveri taga, et õpetada mulle mu teise tenori osa. Minu häda on selles, et ma ei loe nooti, mis tähendab, et mulle peab uuesti ja uuesti tutvustama meloodiat, siis jääb see mulle meelde.
Lõpuks olid laulud selged ja ma näitasin Kunole meie sauna. Minu äial oli sada aastat vana suitsusaun, mille tema poeg kunagi 1980-ndatel aastatel ehitas ümber. Nüüd on see hooletusse jäänud. Sauna oli ehitatud katel, mida sai puudega kütta, selles keedeti ka pesu. Aastaid ei töötanud saun korralikult ja nii ta lagunes ning varises lõpuks tiiki. Pärast oma sõbra Tõnise sauna nägemist mõni aeg tagasi Põlvas otsustasin, et meie saun tuleb uuesti üles ehitada.
Mulle meeldib see ehitajatöö niivõrd, et tõusen juba kell neli hommikul üles ja asun tööle. Kõik mu vanad oskused tulevad mulle meelde ja on käepärast võtta. Olen korrastanud vundamendi, valanud põranda, ehitanud uuesti üles korstna ja renoveerinud sauna sisemuse. Eelmisel suvel käis meil palju rahvast külas, olen ka nüüd seadnud endale eesmärgiks, et jaanipäevaks olgu saun valmis. Eks näe, kas see õnnestub, sest mu projekt kasvab ikka suuremaks ja suuremaks. Ehk Antsla laada ajaks on saun ja terrass siiski olemas. Ma vähemasti loodan seda.
Paar viimast kuud oleme ka kõvasti tööd teinud päikesepargi käikulaskmiseks. Praegu on kõik paneelid püsti pandud. Õige pea ühenda-takse konverterid. Ainuke kitsaskoht on jälle Eesti Energia, kes püüab meile selgitada, miks nad küsivad 50 000 eurot võrguga ühendamise eest, sest meie alajaam ei võimalda 100 kW. Ma ei saa aru, kuidas nad saavad kõikidele mu naabritele müüa sadu kilovatte elektrienergiat samast alajaamast, mis asub minu tagaõues, aga mingil põhjusel ei ole võimalik seda teha meile!
Mulle tundub, et kui meil poleks olnud päikeseparki, siis oleks Eesti Energia meile ammu juba uue alajaama ehitanud, nüüd nad ilmselt loodavad, et teevad seda meie liitumismaksu eest. Igas Euroopa liidu riigis, kus päikeseenergia on saanud jala ukse vahele, on kõige suuremaks probleemiks kohalik energiakompanii.
Kogu selle suure raha eest, mis Eesti Energia on pannud Marokosse, Jordaaniasse ja Utah’ osariiki, rääkimata Narva põlevkivikatlast, tundub mulle lausa kriminaalne, et Eesti Energia pigistab meist välja viimase, vaatamata sellele et KIK ja Kredex toetavad meie ettevõtmist 70 % ulatuses tõestusena, et nad usuvad meie ettevõtmise edusse.
Viido Polikarpus
