Kuressaare lauluväljak. Viido Polikarpuse fotod
Viimati käisin ma Saaremaal rohkem kui kakskümmend aastat tagasi. Wall Street Journali ajakirjanik Liisa Trei abiellus New Yorgi Eesti Majas 1994. aastal, kui ma olin seal juhataja ja ma olin hea sõber tema isa Allaniga. Nii et kui ma tulin 1995. aasta veebruaris Eestisse, siis kutsus Liisa Trei perekond mind Saaremaale külla. Sel ajal alles alustati Kuressaare lossi renoveerimist. Ja tulnud just New Yorgist tundus mulle Saaremaal kõik väga omapärasena.
Déjà-vu tunne tabas mind siis, kui ma praamilt maha astusin ja sõitsin läbi Saaremaa metsade. Oli tunne, nagu ma oleksin seal juba olnud. Kõik tundus nii tuttav – õhk, ümbruskond, lõhnad. Ja siis ma tabasin – eesti skaudilaagrid Lakewoodis! Saaremaa metsades oli samasugune tunne, nagu oli Lakewoodi skaudilaagris! Samasugused valged liivad, millest rääkis Jyri Korgi kuulus laagrilaul „Lakewoodi valge liiv“. Äkki ma taipasin ka seda, miks meie vanemad asusid elama New Jersey’sse. Lapsena ei saanud ma aru, miks nii paljudest põnevatest kohtadest Ameerikas valisid nii paljud eestlased ja lätlased just New Jersey. Nüüd ma tean – see tundus kodune.
Viido ja Heli Kuressaares.
Palju on Saaremaal selle ajaga muutunud. Olin nüüd seal koos Heliga, kuna Forestalia meeskoor laulis Eesti Meestelaulu Seltsi 30. juubelilaulupäeval “Laulis isa, laulis poega”, mis peeti Kuressaare lossi õues. Esinesime ka Sandla rahvamajas. Saal oli pilgeni rahvast täis. On üllatav, kui toetavad saarlased on. Sõbralikud ja soojad, mis muutis reisi väga nauditavaks.
Pärast kontserti peatusime Pulga talus ja nautisime suurepärast sauna. Kui me sinna saabusime, siis oli mul käes õllepurk ja mu kaaslased naersid mu üle, et minust on ka lõpuks saanud mees. Siis nähti, et ma jõin hoopis alkoholivaba õlut ja nad nimetasid mind petiseks. Hannes, meie koori tenor, ütles mulle, et see oli mu viimane võimalus meheks saada, aga ma loobusin sellest! Argo aga nimetas mind nullmeheks ja sellest sai järsku minu hüüdnimi kogu nädalavahetuseks! Kõike tehti hea huumorisoonega ja nalja oli oi kui palju. Heli pani veel i-le täpi sellega, kui ta küsis minu koorikaaslastelt: „Mis te arvate, kuidas pean mina end tundma? Ma olen abielus nullmehega!“ No kui ma juba pean olema nullmees, siis olen seda rõõmuga, sest ma ei joo.
Üks põhjuseid, miks paljud meie kooris laulmas ja suvelaagrites käivad, on see, et siin saab palju nalja. Ja kui kooris lauldes juhtubki, et tabad vale nooti, siis teiste seas kaob seegi laulu sisse ära, nii et seda ei panda tähelegi ja pabistama selle pärast ei pea. On tore tunne olla vahva kollektiivi liige. Sa ei ole kunagi liiga vana või liiga noor, et laulda kohalikus mees-, nais-, sega- või noortekooris. Tähtis on tahta olla selle liige.
Minu naabripoiss Kuno Kerge kutsus mind kunagi Forestaliasse laulma. Ta oli siis ise Alo Ritsingu kõrval abidirigent. Ma mäletan aega, mil ta oli väike poiss ja käis mul külas. Õpetasin talle mõnda akordi. Täna on Kuno tunnustatud dirigent, kelle juhatada on mitu koori. Ta on ka tuleval laulupeol dirigent. 22.–24. juunil toimus Tartus Baltikumi suurim üliõpilaste laulu- ja tantsufestival Gaudeamus, seal oli Kuno Kerge kunstiline juht.
Eestlased peavad end laulurahvaks, aga kahjuks hakkab koorides osalejate arv vähenema. Sellest on kahju, sest laulmine defineerib seda, kes me oleme.
Kutsun kõiki, kel vähegi võimalik, osalema kohalikus laulukooris. Te üllatute, kui näete, et laulmine muudab teie elu märksa sisutihedamaks ja rõõmurohkemaks.
Viido Polikarpus