Günter Grass, 16. oktoober 1927–13. aprill 2015.
Günter Grassiga on manalasse läinud üks kõige esimestest 20. sajandi Saksamaa kirjeldajatest.
Oma kirjanduslikus loomingus viitas ta eriti nendele, kes eelarvamusteta liitusid Hitleri lansseeritud ideoloogiaga, mis oli 1959. aastal ilmunud läbimurderomaani “Plekktrumm” tooniandvaks motiiviks.
Romaan tekitas maailmas hämmastust ja suunas esimest korda pärast sõja kaotust 1945. aastal tähelepanu saksa kirjandusele.
Tolle aja kriitikud nentisid üksmeelselt, et romaan tähistas sõjajärgse saksa uue kirjandusloomingu algust.
Günter Grassist sai üks nendest suurtest mässulistest kujudest Lääne-Saksamaa uues kirjanduses. Nagu mitmed Lääne-Saksa kirjanikud, liikus ka Günter Grass üha rohkem poliitikasse.
Ta ei kuulunud aga kunagi väljaspool parlamenti tegutsenud vasakpoolsete hulka.
Kõik, mis lõhnas fanatismi järgi, oli temale vastuvõetamatu. Ta oli ainulaadne jutustaja ja suur stilist.
40 aastat pärast “Plekktrummi” ilmumist – aastal 1999 – anti Günter Grassile Nobeli kirjandusauhind. Selles otsuses mängis osa ka tema läbimurderomaan.
Grassi moraalitsev ning tõderääkiv kirjanduslik looming oli kooskõlas Saksamaa ajalooga, kuid varjas sügavat ja väga häbiväärset saladust – ta oli sõja ajal kuulunud Relva SSi teenistusse. Kui Grass selle 2006. aastal üles tunnistas, tuhmus tema kuulsuse sära. Tekkinud elevus oli enneolematu ja reageeringud kõikusid viha ning leebe arusaamise vahel.
Iga riik väärib oma intellektuaale ja sakslased väärisid Günter Grassi – päästjat, provokaatorit ja moralisti. Tema sõnum läbi aastakümnete on olnud, et Saksamaa peab põhjalikult uurima oma natsistlikku minevikku. Grassi arvates olid valed, pettus ja manipuleerimine takistanud vajalikku ühiskondlikku ja avalikku arutelu.
Alaline küsitavuse alla seadmine, ausameelsus ja jutlustamine ei teinud Grassi kui nobelisti ja kirjanikku mitte ainult vaieldavaks, vaid ka halvasti sallitavaks. Grass näis puhkavat omaenda hiilguses, olles pidevalt ligipääsmatu. Seetõttu pole sugugi kummaline, et paljud hukkamõistmised pärast Grassi ülestunnistust sisaldasid paraja annuse kahjurõõmu. Küsimus oli, kas Günter Grassi võis võtta tõsiselt.
Grassi iseloomustati sakslasele omaselt: meelsamini elada valetades ja varjates kui tõe avaldamises. Kas just seetõttu polegi aastate jooksul Grassi kirjutatu ja öeldu nüüd devaleerunud. Tema ülestunnistus SS-sõduri ajast kinnitab sakslaste diagnoosi kui osa sellest probleemist.
70 aastat pärast Teise maailmasõja lõppu avaldab natsism ikka sügavat ja põhjalikku mõju nüüdisaegse Saksamaa ühiskondlikule elule ja ka teiste Euroopa riikide elule.
Pärast Grassi teguviisi kohta avaldatud artiklite lugemist ja süvenemist natsismi ning tema ülestunnistamise temaatikasse, hämmastavad sarnasused sellega, mis on toimunud ja toimub Eestis pärast taasiseseisvumist.
Märgatav erinevus on, et kui Saksamaal käis arutelu Grassi teguviisi, SSis teenimise ja natsismi üle, siis Eestis pole kunagi eriti põhjalikult arutletud kommunistliku mineviku ega punavõimu teenimise teemat.
Nõukogude Liidu lagunedes oli Eestis ligemale 80 000 kommunistliku partei liiget, mida ei tohiks kuidagi lugeda tühiseks detailiks kellegi eluloos. Kas parteisse astuti maailmavaateliselt või konjunktuursetel kaalutlustel või olude sunnil, jääb asjaosaliste enda teada. Aga suurearvulist parteisse kuulumist tasub uurida.
Sofi Oksanen on väga tabavalt kirjeldanud Eesti olukorda, öeldes, et nõukogude pärand on inimeste kinnisus ja kahemõttelise sisuga kultuur. Teiselt poolt oli pealekaebamine (“koputamine”) osa tegelikkusest. Mineviku varjuna on Eestis olnud märgata lõhestumist ja nõukogude aja mõjutust eestlaste eneseteadvuses, mõtteviisis ja vaimus.
Tulevikule mõeldes on see rahutust tekitav tunnusmärk – kui ei mäletata minevikku.
Lähimineviku tõlgendamise vajadusest ja uurimisest ei saa “üle ega ümber” ükski kardinaalseid muudatusi läbinud ühiskond. Võlgneme endale ja tulevastele põlvkondadele oma minevikust tõetruu pildi.
Joel Haukka
Stockholm
