Taevastele radadele on suundunud eesti teatri-ja kirjandusteadlane, New Yorgi Linnaülikooli (CUNY) Lehmani kolledži inglise keele professor Mardi Valgemäe.
Mälestamaks hinnatud teatriteadlast avaldas Postimees Kaare Kolbre 2005. aasta detsembris Mardi Valgemäe 70. juubeli puhul kirjutatud teksti, mis võtab kokku Valgemäe tähtsuse Eesti kultuuriloos.
Juubilar sündis mardipäeval ja raamatuaastal Mulgimaa pealinnas ehk teiste sõnadega 10. novembril 1935 Viljandis muusikaõpetaja pojana. Alghariduse omandas ta Viljandis ja Saksamaal, Geislingenis ning keskhariduse USA-s, Lakewoodis, kus ta tegutses noorem-skautmasterina eesti skautluses ning organistina eesti ja ameerika kogudustes.
Mardi Valgemäe lõpetas Rutgersi Ülikooli cum laude ja Phi Beta Kappa ning teenis siis ohvitserina USA armees. Valgemäe saavutas Woodrow Wilsoni stipendiaadina doktorikraadi inglise keeles ja kirjanduses, erialaga võrdlev dramaturgia, Kalifornia Ülikoolis Los Angeleses (UCLA) ning määrati abiprofessoriks UCLA-s.
Vahepeal tegutses ta külalisprofessorina George Washingtoni Ülikoolis Washington D.C.-s ning alates 1968. aastast oli ta õppejõud New Yorgi Linnaülikooli (CUNY) Lehmani Kolledzhis, kus ta valiti korraliseks professoriks (1975), «Linn ja humanitaarteadused» programmi direktoriks (1984—1988) ning kolm korda järjest inglise keele ja kirjanduse kateedri juhatajaks (1988—1997). Vaatamata võimalusele juba aastate eest teenitud puhkusele minna, jätkas juubilar tegevust CUNY-s.
Dr Valgemäe sulest on ilmunud viis raamatut: «Accelerated Grimace», «Ikka teatrist mõteldes», «Linn ja teater», «Kaugekõne» ja «Eelarvamusi». Ta esines loengutega mitmel pool USA-s ja Kanadas ning Prantsusmaal, Saksamaal, Shveitsis, Rootsis, Soomes ja Eestis ning on avaldanud peatükke koguteoseis nagu «Expressionism as an International Phenomenon», «Critical Essays on Edward Albee» ja «Bevölkerungsverschiebungen und sozialer Wandel in den Baltischen Provinzen Russlands». Ta on kolme ingliskeelse Baltikumi käsitleva koguteose kaastoimetaja.
Samuti on ta olnud mitme ajakirja, sh ka Mana toimetuskolleegiumi liige. Peale selle on ta tõlkinud eesti luulet, eriti Betti Alverit; proosat, peamiselt Mati Unti; ja draamat — Unti ja Paul-Eerik Rummot. Tema inglistatud Rummo «Valguse põik» osutus esimeseks eesti näidendiks Edinburghi äärefestivalil ning koos Andres Männikuga tõlgitud sama autori «Tuhkatriinumäng» esimeseks eesti näidendiks New Yorgi elukutselises teatris.
Prof. Valgemäe on kirjutanud libreto Kaljo Raidi ooperile «Tulised vankrid», mis esietendus 1996. aastal kontsertvormis Torontos Glenn Gould Studio suures saalis, kus juubilar esines sõnaliste vahetekstide etlejana. Ta on pidanud loenguid eestlastele Los Angeleses, New Yorgis ja Torontos ning on olnud mitmekordne lektor Metsaülikoolis, KLENK-is ja New Yorgi Eesti Kultuuripäevadel.
Kultuuripäevade esimese korraldava toimkonna esimehena võib teda pidada selle nüüd juba traditsiooniliseks kujunenud igakevadise New Yorgi ürituse isaks. Et kindlustada Kultuuripäevade eksistentsi, lõi dr Valgemäe Kultuuripäevadele kestva sideme Eesti Kultuurifondiga ja mõlemad organid on tänini elujõuliselt oma rahvuskultuurilist tööd viljelenud.
Dr Valgemäe on olnud Oxfordi ja Londoni ülikoolide suveprogrammide nõunik USA-s, American Council of Learned Societies kahekordne stipendiaat ning National Endowment for the Humanities konsultant. Ta on saanud auhindu ja aastapreemiaid nii Eestis kui ka Kanadas ja USA-s ning tema biograafia esineb alates 2001. aastast „Who’s Who in America” veergudel.
Valgemäe tööd on Eestis tunnustatud:
1991 Priit Põldroosi nimelise auhinnaga,
1996 Henrik Visnapuu kirjandusauhinnaga,
2013 Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.
2012. aastal valisid Lehmani kolledži üliõpilased Mardi Valgemäe aasta õppejõuks.
Mardi Valgemäed jäävad leinama abikaasa Mare Valgemäe (Kivijärv) ja nende kaks last, poeg Sven Mats ja tütar Monika Lea.
