Rootsi Eesti Päevalehes ilmus 5. septembril 2012 artikkel, milles vaadatakse tagasi 25 aastat tagasi avalikustatud IME programmile.
Sel aastal saab 25. aastaseks Isemajandav Eesti (IME), nn nelja mehe ettepanek isemajandavast Eestist, mis süütas keset nõukogulikku perestroika aega vaba arutelu Eesti tollasest olevikust ja tulevikust. Üks neljast ettepanekule allakirjutanust, Euroopa Komisjoni praegune asepresident Siim Kallas ütleb, et idee sai alguse tunduvalt varem. “Esialgsed visandid sündisid kevadel, oletatavasti juba märtsis-aprillis,” mäletab Kallas.
1987. aastal oli Eesti ühiskonnas ja rahva meeleoludes midagi oluliselt teistmoodi kui varem. ENSV võimudel oli rahva meeleolu ja ideoloogilise olukorra kontrolli all hoidmisega pidevalt tegemist. Kevadel ja suvel käis nn Fosforiidisõda, mis augustis lõppes eestlastele võidukalt – Moskva amet-konnad peatasid Toolse fosforiidi kaevandamise projekti.
Teadlane Andres Tarand tegi kevadel ajakirjanduses ettepaneku Moskva vööndiaja äramuutmiseks (vööndiaeg tuli siiski alles kahe aasta pärast).
Mati Hint avaldas “Vikerkaares” teravaid artikleid kakskeelsusest. Aktiivselt tegutses Muinsuskaitse. 1987. aasta kevadel taastati Tallinnas ja Tartus eestiaegseid tänavanimetusi. Vangistusest vabanesid poliitvangid: Lagle Parek, Tiit Madisson, Heiki Ahonen. 23. augustil toimus Hirvepargis MRP-i aastapäeva koosolek.
NSVL-s oli kaks aastat võimul olnud Mihhail Gorbatshov, kes külastas 1987. aasta veebruaris Eestit. Oma ühes esinemises tegi ta etteheiteid eestlastele, et Eesti saavat NSVL-i ühiskatlast ressursse rohkem, kui sinna tagasi andvat. Tegelikult Eesti tootmismahud muudkui kasvasid. Samal ajal jäid aga poeletid üha lagedamaks, eriti toidu- ja esmatarbekaupade osas, mida kohapeal ise toodeti.
Savisaar kutsus IME-lased kokku
Hilisem valitsusjuht Edgar Savisaar, kes ENSV plaanikomitee osakonnajuhatajana tegeles ENSV majanduse arengustsenaariumitega, sai ilmselt “ülevalt poolt” korralduse pleenumi otsuste alusel Eesti rahvamajanduse juhtimise järjekordsete parandamisettepanekute ettevalmistamisega tegeleda.
1987. aasta suvi oli kehv – jahe, palju sadas, kohati oli tormine. Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) tööstuse juhtimise ja planeerimise kateedri dotsent Peeter Kross, Estonian Business Schooli endine rektor, tegutses kogu suve TPI majandusteaduskonna vastuvõtukomisjonis. Ühel augustikuu päeval helistas Krossile endine kolleeg Jaak Leimann. Leimann ütles, et oli plaanikomitees Edgar Savisaare juures nõupidamisel, kus otsustati kokku panna töörühm, kes tegeleks küsimusega, kuidas ENSV majandust tulevikus paremini juhtida.
Leimann kutsus Krossi 18. augustil kella 10.00-ks plaanikomiteesse selle teemalises arutelus osalema. Ettepanek oli Krossile huvitav, ta nõustus kohe.
Krossi töörühma kutsumise põhjuseks oli asjaolu, et ta oli 1984/85 õppejõuna viibinud teaduslikul stažeerimisel Soomes ja valdas seetõttu tol ajal suhteliselt hästi Soome majandusega ning sealsete firmade juhtimisega seotud küsimusi.
Mõeldud, tehtud. 18. augustil 1987 kell 10.00 oli Peeter Kross plaanikomitees. Sealse parteikomitee nõupidamiste ruumis oli tol päeval kaheksa inimest: Jaak Leimann – EMI direktor, Tiit Made – Õpetajate Täiendusinstituudi dotsent, Siim Kallas – “Rahva Hääle” peatoimetaja asetäitja, Rein Kaarepera – ENSV MN esimehe B. Sauli nõunik, Olev Lugus – TA Majandusinstituudi direktori asetäitja, Ivi Proos – Tartu Riikliku Ülikooli vanemteadur, Edgar Savisaar – ENSV Plaanikomitee osakonna juhataja ja Peeter Kross – TPI tööstuse juhtimise ja planeerimise kateedri dotsent.
Saadaks osa venelasi riigist välja!?
Arutelu juhtis Savisaar. Ta lindistas jutuajamise ka diktofonile. Teema – mida saaks ENSV majanduse paremaks juhtimiseks ära teha? Arutelu oli hoogne, küllaltki vabameelne. Alguses sai kohe kokku lepitud, et kui juba arutada, siis pakutakse välja midagi radikaalset.
Kuivõrd enamik osalejaid tundis üksteist hästi, siis mingeid erilisi krampe arutelu käigus ei tekkinud. Põhiliselt keerles jutt vabariigi majanduse juhtimise paremaks muutmise ja vabariigi iseotsustamise suurendamise ümber. Kogu arutelu püsis siiski kontekstis, et Eesti on ja jääb edasi NSVL-i koosseisu.
Vaid ühel hetkel “libises” ideede heietamine kellegi poolt väljaütlemiseni, et rahvastiku struktuuri parandamiseks peaks osa venelasi tagasi Venemaale saatma. Aga see oli ka kõige teravamalt väljaöeldud seisukoht. Tervikuna jäädi n.ö perestroika aja ideoloogia ja poliitilise korrektsuse piiridesse.
Eesti iseseisvumisest sellel arutelul keegi kõva häälega ei rääkinud, kuigi need mõtted võisid ju laua ümber olijatel mingil hetkel peast läbi käia.
Arutelu kestis umbes kaks tundi. Osalejad otsustasid arutelu ideed ja ettepanekud kirjutada korrektseks dokumendiks ning avaldada ajakirjanduses. Siim Kallas lubas asja korraldada “Rahva Hääles”. Tehti tööjaotus, mis küsimusega keegi edasi tegeleb ja mida kokku kirjutab. Peeter Krossi ja Jaak Leimanni ülesandeks oli kokku kirjutada ENSV rahvamajanduse üldjuhtimist ja ettevõtlust käsitlevad osad.
Ühel hetkel tekkis küsimus, et kas kohalviibijad on valmis dokumendi avaldamisel sellele ka oma nime alla panema. “Ei” ütlesid vaid Rein Kaarepera ja Olev Lugus. Mõlemad põhjendasid seda oma ametipostidega. Nende “ei” ütlemisse suhtuti mõistvalt.
Laiali mindi kokkuleppega, et septembri alguseks esitatakse kirjutised Savisaarele. Tema ja Ivi Proos tegid lindistuste alusel arutelust ka protokolli. Jaak Leimann palus, et Soome kogemusega Peeter Kross ka Leimanni osa algvariandi kokku kirjutaks. Kross tegi selle suhteliselt ruttu ära. Ta võttis ette Soomest kaasa toodud materjalid ning kirjutas ENSV rahvamajanduse juhtimist ja ettevõtlust käsitlevad üldpostulaadid niisuguseks nagu need olid Soome riigis. Leimann, kes kiirustas Siberisse nn Aganbenjani sügiskooli, vaatas loo kiiresti enne lahkumist üle.
Kuidas suurendada ENSV õigusi nõukogudemaa piires?
Peeter Kross ütleb anno 2012, et asju peab vaatama ja tajuma 1987 aasta kontekstis. “Selle kohtumise tulemusel sündinud artikli põhisõnum oli, et suudame Eesti NSV-s oma majandusasju ka ise korraldada ning Moskva ei peaks meie majanduselu korraldamisse enam senisel moel sekkuma. Tolleaegsetes oludes oli see küllaltki radkaalne sõnum. Eesti täielikust iseseisvusest ja NSVL-i koosseisust lahkumisest sellel kohtumisel ei kõneldud. Jutt käis siis ikkagi ENSV õiguste suurendamisest NSVL koosseisus.
Rahvastiku struktuuri teemat puudutati kellegi repliigi korras, et meie olukord on ebanormaalne ja selle parandamiseks tuleks osa venelastest siit ära saata. Eesti täieliku iseseisvumise teema tuli päevakorda ikkagi mõnevõrra hiljem, IME arutelude teises faasis,” mäletab Kross.
Pühapäeval, 6. septembril sai Savisaar materjali kätte. Kross viis talle need õhtul koju. Mehed elasid sel ajal Lasnamäel naabermajades.
Edasi tegeles lõpliku versiooni kokkukirjutamisega – diktofonile jäädvustatud materjalide ja töörühma liikmete poolt kirjutatud materjalide alusel – Savisaar ja Ivi Proos.
Esialgu oli küll kokku lepitud, et töörühm kohtub enne kirjatüki ajalehes avaldamist ja vaatab lõppvariandi koos üle. Sündmused arenesid aga liiga kiiresti.
Valitsejatel oli info selle kohta, mis teoksil. Kardeti, et kogu ettevõtmine lõpetatakse “ülevalt poolt” ära. Rein Kaarepera, kes oli tolleaegsete valitsejate kõrgema ešeloni meeleoludega hästi kursis, informeeris olukorrast ka töögrupi liikmeid.
Avaldamine “Rahva Hääles” ei tulnud enam kõne alla. Peatoimetaja Toomas Leito oli puhkusel ja tema tolleaegsel asetäitjal Kallasel ei olnud volitusi üksi avaldamise küsimust otsustada.
Õhus oli närvilisust. Oli oht, et Keskkomitee funktsionärid võivad artikli avaldamise blokeerida ka “Edasis” ning kogu ettevõtmine jooksebki liiva.
Savisaar kirjutas materjali artikliks kokku ning viis selle neljapäeval, 24. septembril 1987 Tartusse.
Toimetaja Kadastik tegi ajalugu
Õhtul kell 23.00 andis ta kirjatüki üle “Edasi” peatoimetajale Mart Kadastikule. Kadastik kohendas ja redigeeris artiklit järgmisel päeval. Kadastik pani artiklile lõpliku pealkirja: “Ettepanek: kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele!” Artikkel ilmus nn nelja mehe ettepanekuna “Edasis” laupäeval, 26. septembril 1987.
Savisaar otsis ettepanekule allakirjutajateks tol ajal Eesti ühiskonnas tuntud ja mõjukaid tegelasi. Savisaar ka otsustas, kellele ta töögrupi liikmetest artiklile allakirjutamise võimalust pakkus.
Artiklil oli nelja mehe – Siim Kallase, Tiit Made, Edgar Savisaare ja Mikk Titma – allkirjad. Mikk Titma sattumine allakirjutajate hulka toimus alles viimasel hetkel.
Ettepanek: säde, mis süütas leegi
Nelja mehe ettepanekul oli kogu Eesti rahvast selgelt ühendav ning majandusalast mõtlemist ja vabadustunnet ärgitav roll.
Krossi sõnul tuleks eraldada kaht perioodi. “Esimene oli 1987. aasta juulist kuni 26. septembrini 1987, mil “Edasis” ilmus artikkel. Artikli ilmumine oli säde, mis süütas leegi. Pärast seda kuupäeva käivitus IME teine faas, mis oli laiaulatuslik ja lõppes umbes aasta pärast IME üldkontseptsiooni väljatöötamisega. Teise faasi sisulised tulemused olid olulised toetuspunktid edasises Eesti riikluse taastamise protsessis,” kõneleb Kross.
Visioonid ja ideed sellest, missugune Eesti, sealhulgas ka majandus, võiks olla, idanesid, arenesid või olid paljude inimeste peades olemas tunduvalt varem. “Näiteks IME teises faasis andsid kontseptsiooni loomisse suure panuse paljud Eesti esimese iseseisvuse aja inimesed, kes olid mõtet vabast Eestist endas kogu aeg kaasas kandud,” lisab Kross.
Viimane versioon sündis Kallase masinal?
Eesti Panga endine president, endine rahandus-, välis- ja peaminister, praegune Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas ütleb, et töötas sel ajal tihedalt koos tollase plaanikomitee osakonnajuhataja Edgar Savi-saarega, hilisema valitsusjuhi, endise siseministri ja praegugi Tallinna linnapea ametis oleva mehega kohtus ta peaaegu iga päev.
“Esimestes visandites oli kohe sees oma raha idee, kuidas me seda ka ei nimetanud. Mingit juunipleenumi mõju ma ei mäleta. Võib-olla oli see mõnes seonduvas kirjutises suitsukatteks. Kes mida kirjutas, seda on tagantjärele raske kindlaks teha.
Mingit ühte koosolekut ma ei mäleta. Neid oli mitmeid. Korraldas neid Edgar Savisaar, kes ka tekste kirjutas. Võin küll öelda, et mitmed versioonid (viimane?), sündisid minu kirjutusmasinal. Pidi see ju olema lühike ja lööv. Aga – success has always many fathers…,” muigab Kallas.
Küll aga oli avaldamishetke lähenedes Kallase mäletamist mööda üksjagu pinget üleval ja võimalike allakirjutajate ring kuivas kähku kokku.
“Lõpuks olid oma nime alla valmis panema Savisaar, Made ja mina. Hiljem liitus Titma. Vahetult enne arutasime Savisaarega, mis saab siis, kui seda kirjutist keegi ei märkagi, kuigi oleme teinud kindlasti väga riskantse sammu.
Läks teisiti ja sellest dokumendist sai tegelikult legaalsuse piiril olev iseseisvusliikumise programm, mis sobis väga suurele hulgale inimestele. Seega oli see avaldus üheks osaks kogu protsessist, mis on päriselt iseseisva Eesti loonud ja toonud sinna, kus me täna oleme,” on Kallas rahulolev.
Kadri Paas
