Sirje Kiin
Kirjutan seda artiklit sümboolsel 11. septembril Minneapolise lennuväljal, oodates lendu USAst Pariisi kaudu Tallinna, kust lahkusin aasta tagasi hoopis teiste tunnete ja mõtetega, mis mind valdavad täna. On tunne, nagu sõidaksin täiesti teistsugusesse Eestisse, kus nüüd on hõõguvalt kõrget palavikku meenutav sisetemperatuur ja teistsugused, üleilmsed mured.
Ukraina sõda, mis valmistas suuri pingeid ja muret mullu sügisel, on nüüd paraku taandunud, peaaegu et kadunud vaid ühele peateemale keskenduvaist uudistest, selle asemel on kõiki kanaleid vallutanud Euroopasse valguvad põgenikevood.
Ometi tapetakse Ukrainas jätkuvalt inimesi, Venemaa loob uut suurt sõjaväebaasi Ukraina piiri äärde, varustab endiselt Ukraina-vastaseid grupeeringuid, eitab endiselt, et nende hulgas on vene sõjaväelased, ehkki tõendeid selle kohta on rohkem kui küll nii inimeste, dokumentide kui videote kujul.
Vähe sellest, nüüd loeme uudiseid, et Vene väed manööverdavad Süüria lähistel, et Vene relvad ja ilmselt ka sõjaväelased on juba Süürias, kusjuures nagu ikka, Venemaa eitab kõike. Ometi on selge, et nii Ukraina sõja kui ka Süüria sõja üks n-ö varjatud osapooli on just nimelt Venemaa.
Euroopa Liit ja kohati ka NATO teeb näo, nagu valitseks Ukrainas nn Minski vaherahu, ehkki seda on tõestatavalt sadu kordi rikutud ja enamus sätteid siiani täitmata. Jääb mulje, et Ukraina sõja mitme aasta pikkuseks veninud ebamugav teema lükatakse diplomaatilistes kohtumistes lauanurgale või koguni laua alla.
Eesti välispoliitika esmane kohustus peaks praegu olema see, et nii Ukrainas kui Süürias toimuvat sõda hoitaks jätkuvalt päevakorras kõikvõimalikel kohtumistel, nii nagu on hoitud päevakorras Eesti kaitsepolitseiniku Eston Kohvri võltsitud tõenditega lavastatud kohtuprotsess ning vangistuskaristus 15 aastaks Venemaal.
Venemaa teab ja tunneb hästi taktikat, kuidas pikaleveninud ja justkui süte all hõõguv konflikt naaberriigis, mille olemasolu jätkuvalt kahtluse alla pannakse, aitab kaasa tema agressiivsete eesmärkide täitmisele maailmapoliitikas.
Peame hoidma sihikul ka seda võimalust, et Venemaa vastuoluline roll Lähis-Ida konfliktides, praegu justnimelt Süürias, kust suurem osa põgenikke tuleb, võib olla pika sihikuga teadlik poliitmäng destabiliseerida ja lõhestada Euroopat, näiteks tõsta vägivaldsete konfliktide loomise abil vägisi madalale vajuvat nafta hinda maailmaturul, mis on Venemaale eluliselt tähtis, sest nende primitiivne, vaid tooraine ekspordist sõltuv majandus ripub naftahinna otsas nagu oleks see nende viimane nabanöör. Ja seda naftahind nimelt ongi.
Kui püüame mõista tänast SOS-olukorda maailmas võimalikult paljudes seostes, mitte ainult üht sirget liini pidi – sõda Süürias – põgenikevool Euroopasse ja Eestisse –, võime aimata, et võimalikud põhjused, mis neid maailma ajalugu muutvaid protsesse vallandasid, on seotud mitmete riikide kindlate huvidega, sh kindlasti ka Venemaa huvidega.
Soome ekspresident Martti Ahtisaari, kelle diplomaatiline tasakaalukus ja lepitav välispoliitiline läbirääkimisoskus on kogu maailmas tuntud, väljendas hiljuti Helsingin Sanomates lausa erandlikku raevu selle üle, miks pole kogu välispoliitilise kogukonna, sh ÜRO Julgeolekunõukogu, eeskätt viie alalise liikmesriigi (Venemaa, Hiina, USA, Suurbritannia, Prantsusmaa) energia praegu suunatud sõja lõpetamisele Süürias, selle asemel, et tegelda vaid tagajärgedega ning vaielda selle üle, mitu põgenikku keegi peaks vastu võtma.
Senine diplomaatiline jaanalinnutaktika, et peidame pea liiva alla ja loodame, et suur pauk läheb meist napilt mööda, ei aita iialgi.
Kuidas on see kõik seotud Eestiga? Eesti pole ju ÜRO julgeolekunõukogu alaline vetoõigusega liige, et mõjutada Süüria sõjas pommitavaid osapooli lõpetama vägivald ning istuma ainuvõimaliku variandina vaherahu taotlevate läbirääkimiste laua taha.
Aga me oleme nii NATO kui ka Euroopa Liidu täisliikmed ja saa(ksi)me kindlasti mõju avaldada nende kanalite kaudu. Võimalik, et seda juba tehakse, aga Eesti avalikkus ei tea sellest küll midagi. Võimalik, et rahvas ei peagi praeguses ülitulises faasis detailideni kõike teadma, aga vähemasti usk, et Eesti valitsusel on oma kindel seisukoht ja selged ettepanekud Süüria sõja ja põgenikelaviini peatamiseks, seda tahaks ja ootaks küll nii peaministrilt kui kõigilt välispoliitika eest vastutajailt.
Senine sihitu ja hädine teavitus (ehk järellohisemine, nagu väljendus Anvar Samost 13. septembri raadiosaates Muuli ja Samost) meenutab liiga vähe – liiga hilja takkajärele reageerimisi kui sihipäraselt väljatöötatud välispoliitilist kriisitaktikat ja -strateegiat.
Muidugi muutub rahvusvaheline olukord praegu iga päeva ja tunniga, ehk on hetkel isegi võimatu tahta pikaajalist plaani ja selget nägemust, mida ja kuidas edasi. Ometi on isegi mõnesaja põgeniku vastuvõtmisega seotud praktilisi küsimusi Eestis kaugelt rohkem kui vastuseid ja see on juba andestamatu saamatus.
Kas pole siis valitsuse liikmeid ja ministeeriumite ametnikke juba 25 aastat koolitatud küll lääneriikide, küll Eesti maksumaksja rahadega, kuidas käituda kriisikommunikatsioonis? Osalesin ise 1999–2003 parlamendis töötades mitmel säärasel rahvusvahelisel koolitusel ja võiksin üles lugeda kümmekond abc-tõde, mida praegu pole järgitud, millest mõni vastutav isik poleks justkui kuulnudki?
Aga kus viga näed laita, seal tule aita, eks ole? Esiteks soovin, et valitsus ütleks rahvale, milliste ettepanekutega esineb Eesti rahvusvahelisel areenil Ukraina ja Süüria sõja lõpetamiseks? Kui neid ettepanekuid pole, tuleks need kiiremas korras koos ekspertidega välja töötada, või kui need on olemas, aga neid on vara avalikustada, siis paluks kinnitust, et need on olemas, et nendega tehakse diplomaatiliselt tugevat tööd, et meil on nende ettepanekute toetuseks olemas liitlased.
Teiseks teen ettepaneku, et Eesti valitsus võtaks ja kasutaks praeguses palavikulises poliitkliimas ära nende ligi paarisaja tuhande eestlase praktilise elukogemuse, kes on olnud kas ise sõjapõgenikud või nende otsesed järeltulijad või on leidnud oma elu, töö või armastuse või kõik kolm korraga välismaadel, multirahvuselistes kultuurides, näiteks Rootsis, USAs ja Kanadas, ja kes teavad omal nahal, mis on nii lõimimise kui lõimumise head ja vead, mis on ohud ja võimalused.
Meie, välismaal väga hästi lõimunud eestlased, saame ja tahame Eestit aidata.
