Olen jälginud, kuidas kured meie talu ümber lendavad. Nad on noored, eelmisel aastal sündinud, ja on nüüd käbedalt ametis uute pesakohtade otsimisega, samal ajal kui nende vanemad saabuvad oma vanadesse pesadesse, et jätkata elutsüklit. Siin pole suurt erinevust inimeste eluga.
Olen näinud, et mõned kurepered on jõukamad, mõnel on suur pere ja sügav pesa, teine istub üksinda oma kehvakeses pesas ja ootab kaaslast.
Mina rõõmustan alati, kui vana kurepere tagasi tuleb, sest see tähendab, et kevad on käes. Kurgede lahkumine toob kaasa sügise ja toimeka suve lõpu, mis teeb mu meele alati nukraks.
Kured on nagu põgenikud, nad ei ole kõik ühesugused. Must-toonekurg on haruldasem kui valge. Ta on toonekurglaste sugukonda kuuluv lind. Tema sulestik on must, vaid rind on valge, jalad ja nokk aga on punased. Vikipeediast lugesin, et täiskasvanud lind kaalub umbes kolm kilo ja et must-toonekurg on levinud Euroopa ja Aasia metsavöötmes ning Lõuna-Aafrikas. Et ta on rändlind, kes talvitub troopilises Aafrikas, üksikud neist talvituvad ka Hispaanias.
Pesa teeb must-toonekurg kõrgele puu otsa, metsa sisse, eelistades puutumatuid metsi, seega ei ole ta enamusele meile mingiks probleemiks. Kurnas on tal kolm kuni neli muna. Eelistab toiduks kala, kuid ei ütle ära ka kahepaiksetest ja putukatest.
Must-toonekurg on looduskaitse all ja ta on kantud Eesti punasesse raamatusse.
Võib-olla võiksime samamoodi nagu must-toonekurge suhtuma ka põgenikesse – nemadki saabuvad siia pikalt rännuteelt Aafrikast! Nagu kured, on ka nemad riskinud kõigega, et õnnelikult meie juurde pärale jõuda. Me peaksime olema meelitatud, et nad on meid välja valinud. Mitte kõik eestlased, kes kodumaal elavad, ei tahagi siin elada. Paljud lahkuvad parematele „jahimaadele“ ja ei erine selles mõttes mitte millegi poolest põgenikest, kes meie juurde kipuvad.
On lihtne öelda, et me võtame kõik tulijad avasüli vastu, nagu on juba aastakümneid teinud Rootsi. Rootsi võttis vastu isegi neid, kes Vietnami sõja ajal Ameerika sõjaväest kõrvale hoidsid ja Rootsis lausa oma kommuuni moodustasid, et Ameerika kombeid ja oma keelt alles hoida. Aga rootslaste avatud uste poliitika ja sotsiaalne heaolu on neile kätte maksnud, sest seal kasvab tohutu kiirusega sotsiaalsel abil elavate inimeste hulk. Varsti jõuab kätte aeg, mil Rootsi ei suuda ka oma kodanikele sotsiaalabi pakkuda, kui nad jäävad pensionile, haigeks või töötuks.
Eesti peab enne põgenike vastuvõtmist sügavalt läbi mõtlema, enne kui midagi otsustatakse. Mina ei tea, mida oleks õigem teha. Johannes Kert soovitas vastu võtta Ukraina põgenikke, et täita Euroopa Liidu kvoote, aga ukrainlasi ei peeta põgenikeks.
Olen ise põgenike laps, sest sündisin Saksamaal Lübeckis põgenikelaagris 1946. aastal. Kui ma olin viieaastane, siis kolis meie pere Ameerikasse, mis oli nõus vastu võtma meie viieliikmelist peret. See sai võimalikuks suuresti tänu Eleanor Rooseveltile, kes käis mitmel korral ÜRO-s põgenike eest seismas, aga tegi kõvasti tööd ka võitnud riikide seas, et need võtaks vastu õnnetuid sõjapõgenikke, kes ei saanud minna tagasi okupeeritud kodumaale.
Nõnda ma arvan pigem siiski, et me peaksime põgenikke rahulikul meelel vastu võtma, nagu me tervitame kevadel saabuvaid uusi toonekurgesid. Muidugi meeldiks meile rohkem, kui ka põgenikud koos kurgedega sügisel jälle lahkuksid … Tegemist on keerulise küsimusega. Aga ma tean, et selle üle oleksin ma küll õnnetu, kui kured siia kevadel enam tagasi ei tuleks.
Viido Polikarpus