Oma kunstinäituse avamisel Pihkvas 28. novembril sel aastal paluti mul rääkida oma maalidest. Tavaliselt ma räägin sellest, mis motiveeris mind ühte või teist tööd tegema või siis räägin sellest, kuidas ma asusin õppima San Francisco kunstiinstituuti 1960-ndatel aastatel, kui kunstis valitses abstraktne ekspressionism.
Pärast seda tuli fotorealism, nii et minu õppejõud toetasid mu pingutusi tabada reaalsust ja seda peeti parimal juhul naiivseks. Ma avastasin, et paljud minu õppejõud ei osanud hästi joonistada. Nad kasutasid fotosid ja projektsioone ja pidasid joonistamist mineviku nähtuseks.
Minu isa tahtis asuda õppima Pallasesse Tartus, kuid tema töid peeti vanamoodsateks, nii ta tegi lõuendile mõned tööd ja nimetas seda moodsaks kunstiks, aga teda ei võetud kooli vastu. Selle asemel astus ta Tallinna Kunstikooli ja õppis seal, kuni põgenes 1944. aastal koos naise ja pojaga Eestist. Paistab, et mul oli samasugune probleem elus, sest abstraktne ekspressionism oli ikka veel moes, kui mina õppimist alustasin.
Ma olen mõelnud, kas teised olid minust nii palju andekamad. Võib-olla et see oligi nii. Aga ma tean, et kui võrrelda muusikat kunstiga, on sageli asju lihtsam mõista. On palju muusikuid, kes on väga andekad, aga kes ei tunne nooti. Tänapäeval ei peagi seda oskama, tähtis on vaid pilli mängida, sest arvuti teeb kõik muu – kirjutab pausid ja paneb paika noodid jms. Kunstiga on sama lugu, tehnoloogia on võtnud kunstist oma osa. Kui abstraktse ekspressionismi taga on sisu, siis on sellel väärtus. Veel peab see sisaldama vundamenti.
Joseph Albers kirjutas eelmise sajandi algul paksu raamatu värviteooriast. See on täis värvilisi illustratsioone ringidest ja ruutudest ja erinevates toonides taustadest. Ta näitab, kuidas üks värv või varjund mõjutab teist ja kuidas erinevad värvid käituvad erinevalt erinevatel taustadel. Nüüd on palju noori kunstnikke, kes mõtlevad, et maalides värvilisi ruutusid erinevatele taustadele teevad nad kunsti, kuna nii tegi Joseph Albers. Nad ei saa aru, et Albers tegi seda oma teooria tõestamiseks ja ta teadis täpselt, mida ta tegi.
Enda töödest rääkides saan ma aru, et igas minu maalis on probleem, mille ma olen lahendanud. Iga maal algab ülesande püstitamisega ja lõpeb selle lahendamisega, kuigi mitte alati edukalt, aga küllalt edukalt minu enda jaoks.
Paljud kunstnikud müüvad rohkesti oma töid ja teevad head raha. Ma arvan, et mina kuulun vana kooli kunstnike hulka, kes arvavad, et kunstnik saab kuulsaks pärast oma surma. Paljud kunstnikud jällegi maalivad, kuni äkki hakkavad nende tööd müüma. Nad näevad, et nad on taibanud ära selle, mida publik tahab ja jätkavad samas laadis töötamist. Minu jaoks ei ole see enam kunsti tegemine, vaid kunstiga äritsemine. See on sama, mis tantsija tantsu võtmine videosse. Tants ise on kunst, video on juba kaubanduslik kunst, sest tulemus ei ole ennustamatu. Seepärast on elav tants erinev filmitavast.
Defektiga marke ja münte peetakse väärtuslikumaks. Ka perfektne tantsu filmimine ei ole nii väärtuslik kui elav tants. Massimeedia ja arvutite ajastul on inimlik puude see, mida saab pidada kõige hinnatavamaks ja mis on muutunud üha tähtsamaks.
Lühidalt öeldes, ükskõik, kas te hindate kunsti või mitte, usun ma, et kunstis peab olema võitlus, energia, mis on tunnetatav. Selles on kunsti nautija rõõm. Kui seda ei ole, muutub kunst äriks.
Viido Polikarpus
