Kas raudtee kui 19. sajandist pärit lahendus on suuteline liitma 21. sajandi esimesel veerandil Eesti Lääne-Euroopaga? Kiirustades valminud Rail Balticu projekt peaks tooma siia Euroopa rahalaevad ja seninägematud kaubavood ning integreerima Ida-Euroopa lõplikult Euroopa südamega. Need plaanid on rajatud vildakatele eeldustele. „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!” kõlab Noor-Eesti esimese almanahhi prelüüdi pateetiline kokkuvõte. Eelkõige huikab siin postkoloniaalse mõtteviisi omaksvõtt.
Kellekski tuleb saada, kusagile tuleb pääseda – me justkui otsiks iseennast, aga kellegi teise jaoks, kellegi teise eeskujul. Tollases põletikulises kontekstis, kus eesti rahvuslus püüdis variseva Vene impeeriumi rusude vahelt välja ronida ja unistas oma riigist, on see mõistetav. Siiski kõlab selles hüüatuses minu jaoks liiga palju ree peale tahtja alaväärsustunnet ja külmavõetust. Sarnast hääleväristamist on kuulda ka sada aastat hiljem seoses Rail Balticuga. „Eesti tuleb Euroopaga ühendada…” Otse loomulikult! Kui keegi meist XXI sajandil tunneb, et ta ei ole piisavalt ühendatud kõigi viie mandriga, tuleb kiiremas korras midagi ette võtta.
Raudteeühendus Kesk-Euroopaga tekkis juba XIX sajandi lõpul ja enne teist maailmasõda avati Tallinna-Tartu-Berliini ekspressliin. Kuni XX sajandi lõpuni pääses rongiga Riiga veel nii Pärnu kui ka Tartu kaudu.
Koidula-Valga raudteeharul sõitis Riia-Peterburi reisirong, millega sai Valgast nii Riiga kui ka Piiterisse. 1998. aastal pidas Eesti valitsus seda ebavajalikuks, otsustas, et reisiliiklus jääb kaubarongidele jalgu, ja loobus reisiliini opereerimast. Läti pool suunas liikluse Rēzekne kaudu ümber ja Valga-Riia lõik jäi jõude lagunema. Sestsaadik me Tartu kaudu Riiga ei pääse.
Seitsmekümnendatel ehitati kunagise kitsarööpalise asemele Pärnu-Riia raudteelõik. Liiklus avati pidulikult 1981. aastal. Eesti valitsus pidas seda ebavajalikuks ja liiklus suleti vähem pidulikult kümme aastat hiljem. 2008. aastal Pärnu-Mõisaküla raudteelõik demonteeriti. Sestsaadik ei pääse me Riiga ka Pärnu kaudu.
Nüüd enne, kui me järjekordse raudtee rajamiseks labida maasse lööme, tasub põhjalikult mõelda, miks me kaevame, mida me kaevame ja kuhu me kaevame. Muidu võib juhtuda nii, nagu populaarses telesaates, kus otsitakse karaokelauljate seast superstaari. Otsida on tore, aga see pole koht, kuhu superstaarid koguneksid.
Täismahus artiklit loe edasi siit.
Peeter Laurits on kunstnik, kelle peamiseks meediumiks on fotograafia. Lisaks sellele kujundab ta raamatuid ja kirjutab esseistikat.
muurileht.ee
