Connecticuti Ülikooli psühholoogiaprofessori Jaak Rakfeldti tihe ja hoogne loeng tekitas kuulajates suurt elevust. Foto: Siiri Lind / VES Rohkem fotosid VES Facebooki leheküljel
Alates 1970. aastast on New Yorgis peetud Eesti Kultuuripäevi. Viimased 11 aastat korraldas neid Kärt Ulman, aga selleks aastaks ei leitud enam inimesi, kes oleks traditsiooni jätkamise oma hooleks võtnud. Küll aga kujunes laupäeval, 28. märtsil toimunud eesti kultuuri päev kuidagi iseenesest välja.
Idee sai alguse, kui panime oma kontoris paika ajalehe Vaba Eesti Sõna aktsionäride peakoosoleku kuupäeva. Mõtlesime, et sel päeval võiks veel midagi huvitavat New Yorgi Eesti Majas toimuda. Aime Andra pakkus välja, et võiksime esinema kutsuda psühholoogiaprofessor Jaak Rakfeldti, kelle huvitavat loengut käitumisteraapiast oli ta kuulanud jaanuaris toimunud KLENK-IEP kruiisil.
Umbes samal ajal kirjutas Aimele Olaf Sööt ja uuris, kas tal oleks võimalik tulla NY Eesti Majja näitama oma uut audiovisuaalset teost “Historic Estonia”. Aime suhtles Jaagu ja Olafiga, leppides kokku kuupäeva. Nii oligi meil juba kaks esinejat olemas.
Rääkisin meie plaanist veebruaris toimunud korp! Filiae Patriae lõunasöögil ning minu alati energiline akadeemiline ema Mare Valgemäe tuli seal mõttele, et Filiae Patriaesse kuuluvad tegusad naised võiks aidata seda päeva läbi viia.
Omalt poolt pakkus ta välja idee kutsuda eesti juurtega kunstniku Naima Rauami tegema oma näitust suures saalis. Mõtlesime kutsuda ka mõne muusiku, aga kahjuks ei olnud kellelgi, kelle poole pöördusime, võimalik esinema tulla.
Kuna Eesti-Gruusia film “Mandariinid” oli saanud vahepeal väga populaarseks tänu Oscari nominentide hulka pääsemisele, siis lubasime päeva lõpus näidata ka seda.
Ma ei ole ise kunagi üritusi korraldanud (oma sünnipäevade korraldamine ei lähe arvesse, eksole), seega oli mul palju abi Kärt Ulmani nõuannetest.
Ühel päeval helistas mulle Heljo Laev ja soovitas esinema kutsuda ka Maarja ja Jaan Unduski, kes olid talle külla tulemas just märtsi viimasel nädalavahetusel. See mõte sobis hästi. Vahepeal tekkis küll Eestist tulema pidanud esinejate kohta käiva infoga segadus ning kolm nädalat enne kultuuripäeva selgus, et Heljo Laeva külaliste hulgas on ka graafik Marje Üksine ja kultuuriajaloolane Jüri Hain, keda Heljo oli samuti esinema palunud. Kui sain Eestist tulijatega ise suhtlema hakata, said asjad selgemaks.
Vaatamata järjekordsele lumehoiatusele tuli kultuuripäevale koos esinejate ja abilistega üle 70 inimese. Virve Vaher tõi omalt poolt saali kaunistamiseks korp! Filiae Patriae värvides lilled.
Avasõnad ütles Heljo Laev, kes andis sõna tervituseks Eesti Vabariigi konsulile New Yorgis Rita Melderile.
Naima Rauam rääkis lühidalt oma akvarellidest. Foto: Siiri Lind
Edasi tutvustas teadustaja ametis olnud Enda-Mai Michelson-Holland esimest esinejat, kunstnik Naima Rauamit. Naima rääkis meile oma teostest, mis kujutavad Tallinna vanalinna, New Yorgi sildu ja vaateid ning Fultoni kalaturgu.
Siis pakuti eelnevate kultuuripäevade traditsiooni järgi Eesti Peakonsulaadi NY-s poolt vahuveini ja maasikaid ning kõigil oli võimalus Naimale küsimusi esitada.
Jaak Rakfeldt esitas oma ettekande “Kognitiivne/dialektiline käitumisteraapia kui tervise edendamise strateegia” väga elavalt ja kaasakiskuvalt, tema loengutes ei jää üliõpilased ilmselt kunagi magama. Ettekanne käsitles muuhulgas ka 20. sajandi traumaatiliste läbielamiste mõju eesti rahvale (maailmasõjad, okupatsioon, pagulus). Loengu lõpus saime vaadata videot “Mindful Meditation with Dr. Jaak Rakfeldt”.
Järgmisena rääkis Jüri Hain „Pagulaskultuuri tutvustamisest Eestis“. Enne vaheajale minekut tutvustas Jaan Undusk kaasavõetud raamatuid, mida soovijad said pärast endale kaasa võtta.
Peale vaheaega jätkasid ettekannetega graafik Marje Üksine, kes rääkis Eduard Wiiralti kunstiauhinna tähtsusest Eesti nüüdisgraafikas, ja nahakunstnik Maarja Undusk tutvustas Eesti kaasaegset köitekunsti. Saime näha fotosid erinevatest kunstiteostest ja kaunilt kujundatud raamatutest.
Järgmisena viis Olaf Söödi audiovisuaalne teos “Historic Estonia” meid mullusuvisesse Eestisse ja ajalooradadele. Olaf Sööt on oma professionaalsetest loodus- ja linnafotodest, laulupeol salvestatud videolõikudest ning hoolikalt valitud muusikast kokku pannud ilusa, iga eestlase südant soojendava programmi. Isiklikult tõdesin jälle, et Eesti lipp on maailma ilusaim.
Õhtu lõpetanud filmi “Mandariinid” jäi vaatama veel umbes 30 huvilist, mõned vaatasid linateost mitmendat korda.
Arvan, et kokkuvõttes läks päev hästi korda. Tänan kõiki, kes sellele kaasa aitasid! Palju tänu minu abikaasale Brianile, kes hoolitses tehnika tõrgeteta toimimise eest. Tänapäeval kasutavad kõik esinejad elektroonikat, paraku on “igaühel oma pill, millel mängib tirilill” ja et kõik need aparaadid omavahel koostööd teeks, on vaja teada, kuidas juhtmeid ühendada ja kuidas arvutid ning programmid töötavad.
Loodan, et järgmisel aastal soovib keegi korraldada pikema kultuuriprogrammi, mis hõlmaks vähemalt ühte nädalalõppu. Sel aastal mulle esitati juba küsimus, et kas järgmisel aastal toimub ainult Kultuuritund või koguni Kultuuriminutid.
Suur tänu minu abilistele Mare Valgemäele, Aime Andrale, Kärt Ulmanile, Enda-Mai Michelson Hollandile, Virve Vaherile, Silvia Vaherile, Maret Keskülale, Ülle Edermale, korp! Filiae Patriae Ühendriikide Koondisele, Eesti Peakonsulaadile New Yorgis, New Yorgi Eesti Majale, NY Eesti Maja kokkadele Maria Nigulile ja Tõnis Luigele, baaridaam Merilin Juhkamile ja muidugi kõigile esinejatele ja osavõtjatele, ilma kelleta poleks see päev teoks saanud!
Siiri Lind