2022 aastaga on ehk vajumas ajahõlma üks mõtteviis. Ehk on ühe ajastu lõpp, mil üle 100 aasta – algusega 1917 – on maailma domineerinud poliitmäng.
Eesti riigil on olnud sel perioodil mitu head ja mitu halba ajastut.
Viimase 30 aasta taastatud Eesti riiklus ulatub mõttejuurega 145 aasta taha, kui C. R. Jakobson asutas 1878. a. Viljandis ajalehe Sakala.
Kultuuritegemisvõti erineb poliitvõtmest selle poolest, et kultuuri kannab inimeste sisemine vajadus, unistus, mõte.
Kultuuriprintsiipi kannab inimeste koondumine ja kutsumine ühistöödeks, mis on vastupidine levinud poliitprintsiibile – inimeste tõukamine otsustamiste juurest põhineb huvidel.
Meenutagem aasta algul üht õnnelikku hetke Eesti ajaloos, kui Heinrich Koppel kutsus Jaan Tõnissoni Venemaalt tagasi ajalehte Postimees tegema aastal 1896.
Vaatame, millised on olnud Eesti rahvuslikud valikud ja otsused 1893-1896 Postimehe näitel.
Niisiis, Viljandist Tartu poole liikudes asuvad järjest külad Uusna, Tõnuküla, Tänassilma.
Tõnukülast pärit Heinrich Koppel (1863-1944), arst 19. sajandi lõpust, hiljem 1920- 28 Tartu ülikooli rektor, oli see mees, kes oma naaberkülast, Tänassilmast pärit Jaan Tõnissoni (1868-1941) kutsus Postimehe lehe toimetajaks, mis kujunes Tõnissoni üheks elutööks (1896-1935) muude Eesti ühiskonna ja riigi juhtimise tööde kõrval, tööks riigimõtte kasvatamine riigi sünnini.
Tõnisson õppis kohtuõigust, osales üliõpilasena laulupidude korraldamisel, 1892 ülikooli lõpetamisel töötas aasta Postimehe toimetuses, misjärel 1893. a. suundus Venemaale Orjoli kubermangu kohtutööle.
Karl August Hermann, Postimehe toimetaja, ei jõudnud 1893 enam Postimeest teha; ta andis samaaegselt välja ka Laulu ja Mängu Lehte (1885-1887), kuhu koondas laulupidude info kooridele ja orkestritele.
1893 otsustas Hermann halvenenud tervise tõttu Postimehe maha müüa.
Ta pakkus lehte Tõnissonile, et leht jääks eestlaste kätte, arvukas lugejaskond ju olemas.
Sellist raha – 10000 rubla – Tõnissonil aga polnud laenata. (Hermann oli Tõnissonile ajakirjaniku töö eest maksnud 50 rubla kuus.) Tõnisson palus Hermanni lehe müümisega aastapaar oodata, et Eesti haritlased saaksid raha koguda.
Nende kolme aasta 1893 – 1896 saavutuseks on see, et ime läbi Postimehe leht säilis rahvusliku lehena, kui algas pinge nn majandusringkondadega, kes oleksid tahtnud “lehte ära osta”.
Kuid Hermann jäi õnneks siiski ootele, kuni “oma tuttavad mehed” raha kokku korjavad lehe ostuks.
1896 saidki 3 meest – Villem Reiman, Oskar Kallas, Karl Koppel – rahad kokku, ostsid Postimehe.
Nad kutsusid toimetajaks noore andeka kohtujuristi Jaan Tõnissoni Venemaalt Orjolist. Õigemini Orjolist veel 80 km lõuna pool väikelinnast Maloarhangelskist (Ukraina piiri, Belgorodi lähedal).
Nii hakkas kohtujurist Tõnisson oma rahvuslikku lehte tegema.
Aga sama hästi oleks võinud ju juhtuda, et Hermann aastal 1893 ei oleks oodanud “oma tuttavate meeste” rahakogumist 3 aastat, olekski müünud lehe äriringkondadele, oleks muutunud Postimees kultuurikesksest lehest majandusleheks, oleks edukas kohtujurist Jaan Tõnisson jäänud Eestisse tagasi kutsumata, ei oleks võibolla sündinudki sellist ühistegevuse ja seltside kasvamishoogu, igapäevast innustamist.
Kusjuures kõik see toimus veel poliitilise survestamise – ametliku venestamise olukorras, kus 1890ndatel määrati tavakoolideski õpetuskeeleks vene keel…
Nii ma imetlen Heinrich Koppeli mõtet, ettenägelikkust ja pingutust, et vaimuharitlased võiksid lehe ära osta, et eestlaste ühishuvid alles hoida.
Muidugi, Heinrich Koppel sai Tõnissoniga hästi läbi – ikkagi ju naaberküla poiss – ja korraldas olusid, et Tõnisson tuleks Venemaalt Orjoli kubermangust tagasi: meie ostame Sinule lehe, tule toimetajaks tagasi!
Seda taustalugu tihti ei tunta, sest kultuuriloos on kuiv fakt:
1896. a. asus Jaan Tõnisson Postimehe toimetajaks.
Aga siin peitub kultuuri tegelikke võtmekohti: selliste keeruliste valikute ja võimaluste otsimine käib kultuuriloome juurde.
Nende võtmekohtade ja valikukohtade üle peaksime rohkem mõtlema.
Oleks nagu juhuslikult juhtunud, et Tõnisson “hakkas toimetajaks 1896”.
Aga mida see tegelikult tähendab?
Kui palju sõltub sellest, kes on ühiskonna vedaja. Aade määrab kultuuris rohkem kui me oskame seda aimata.
Kultuurimärgid ajaloos ongi need, kes on suured eestvedajaid, milline on nende inimeste moraalne taust.
Kas aade kannab või mitte.
Tegelikult – rahvas koguneb ainult aadete ümber.
Postimehe 1896. aasta lugu näitab, et meil oli õnne!
Seda tunnet, mõtet ja reaalsust – anda endast kõik Eesti ühiskonna loomiseks – kannab selleaegne laulupidude laul
“Sind surmani”
Lydia Koidula
Aleksander Kunileid
…
Kuis on su pojad vahvad,
nii vaprad, tugevad!
Su tütred nagu lilled,
nad õitsvad, nägusad!
Ja taevatuul ja päike
sind õitsel hoiavad,
Su oma võim ja vägi
sind vaenus varjavad.
Ja tihti siiski leian
su silmis pisaraid? —
Mu Eestimaa, oh looda:
nüüd ajad muutuvad!
Meil tulevased tunnid
veel toovad kinnitust!
Käi kindlalt! Nõua õigust!
Aeg annab arutust! *
*
Mõtiskledes
Maarja Pärl Lõhmus
maarja@hurraa.ee
