Eriti aktiivselt on täiendavalt sõna võtnud ajaloolane David Vseviov ja endine Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud. Neist esimene, kes vahel kirjutab mõistlikult, paistab nüüd olevat kaotanud ajaloolise perspektiivi tunnetuse, võrdles Eestit 1930-ndate N. Liiduga, möönates siiski teatud erinevusi (Delfi 3.11.)! Kui üks ajaloolane ei paista teadvat täna, mis toimus 1930-ndatel NSVL-is, kas ta väärib ajaloolase nime? Mitmed kommenteerijad imestavad, kuidas saab nende aastate suurt repressioonilainet märkamata jätta? Ta on hiljem katsunud oma seisukohta mahendada ja laiendada.
Bombastiliselt deklareeris Rein Raud: ”Back in the USSR” – et Eesti jälle kuulub endise N. Liidu ruumi (EPL 29.10.). Huvitaval kombel ei võrdle keegi neist demokraatia puudumist kurtjatest praeguse Venemaaga, isegi mitte Valgevenega. Raud ei piirdu sellega, vaid elustab ühe Eesti poliitikas õnneks vähe kasutatud sõna ”värdjad”. 2008. aastal kasutas keskerakondlane Jaan Kundla seda väljendit oma üürnike kohta ja oli sunnitud parteist lahkuma (Postimees 14.01.2008). Kui muusik Tõnu Trubetskyle tema liitumist Keskerakonnaga augustis 2010 pahaks pandi, võttis ta oktoobris sõna oma kriititikute, eriti sotside vastu, keda ta iseloomustas võlts-vasakpoolsete värdjatena (Eesti Ekspress 12.10.2010). Aga juba novembris lahkus Trubetsky Keskerakonnast.
Selle taustal küsib üks kommentaator: ”Kui iga grupp, kellele miski ei meeldi või kes pole võimu juurde saanud, hakkab demokraatlikku riigikorda teostavat võimu nimetama värdjateks ja toimivat demokraatiat kaaperdatuks sõimama ning alternatiivseid organeid või kogusid moodustama, nagu hartistid ähvardavad, mis jääb siis järele Eesti riigist?”
Kuuldavasti kuulus Rein Raua rektoriaegse juhtimismetoodika hulka teerullitaktika. Sama, mida omistatakse Toompeale. Altpoolt tulev (enamuse!) arvamusavaldus lükati lihtsalt kõrvale. Pealegi kui uskuda tema suure aplausiga vastu võetud liialdusi, siis oleks tal nende tegelikul toimimisel juba käed raudus ja suu kinni pandud, kui mitte Moskva eeskujul ka kuul südames.
Mihhail Lotmani arvates on tegemist massidega manipuleerijate tavalise trikiga. Algul köetakse üleskutsete ja loosungitega emotsioonid üles, siis pakutakse selle varjus oma agenda" (Postimees 18.11.). Hartas on probleemide loetelu, millele pole kusagil häid lahendusi leitud. Nimekirjas on mitmed endise taustaga tegelased, põlvkondade vahetus vötab aega. Nende hulgas on esindatud sotsiaaldemokraadid, kes loodavad vist teenida lisahääli tulevastel valimistel? Esimees Sven Mikser on Facebookis koguni revolutsioonide eufoorias ja toob võrdluse Mubaraki võimult kukutamisega. Ka ta on reaalsustaju kaotanud? Üks asi on kellegi võimult kukutamine, ent astugem sammuke edasi ja küsigem, kas elu Egiptuses on hakanud nüüd jõudsalt edenema? Revolutsioonilisest olukorrast räägib ka Marju Lauristin. Seda võib ju korraldada, tegelikult kogu Eesti riigi ära lammutada. Kas seda soovitaksegi? On reaalseid tähelepanekuid võimu koondamisest ministeeriumidesse, kusjuures ametnikud erakonnastatakse (EPL 15.11.). See toimub ka kohalikul tasemel, eriti Tallinnas.
Revolutsiooniga vehkimine võib aktiveerida neid, kes ei räägi nii üldiselt, vaid oskavad õigetele nuppudele vajutada, nii et suur naaber võib olla ”sunnitud” Eestit ebastabiilses olukorras ”aitama”. 2007. aastal oldi sunnitud piirduma nõudega valitsuse tagasiastumisest.
Praeguse kriitika lähteks on parteide varjatud rahastamise probleemid, mis pole tundmatud teistes demokraatlikes riikides. Lisaks majanduskriisi kärped, väikesed palgad ja suur väljaränne. Üldised Euroopa probleemid, mida Eestil on õnnestunud suhteliselt korralikult lahendada, palkade tõusu poolest olles Euroopas esirinnas. Miks võrreldakse heaoluriikidega, mitte saatusekaaslastega N. Liidu mõjupiirkonnas? Majanduskriis pole ainult sundinud palku kärpima raiskama harjunud Kreekas, vaid on aktuaalne isegi heaoluriigis Taanis. Väljaränne pole samuti ainult Eesti probleem, Leedust on lahkunud umbes 700 000. Tuleb oma mätta otsast kaugemale kaeda!
Igas demokraatias toimub areng, on juba süsteemi põhimõtete hulgas. Muudetakse ka valimisreegleid. Tavalises esindusdemokraatias saab rahva tahet läbi valimiste kaudu, aga selle õnnestumine eeldab aktiivset osalemist. Kui igaüks kandideerib omaette, siis on tulemuseks 101 põikpead ja kaos! Erakonnad on koostööks vajalikud. Nagu varem öeldud, pole nende mõjutamiseks vaja võrgus virisemist ega tänaval tänitamist, vaid kaasa-löömist ja valimistel osalemist. Negatiivsus ei vii edasi. On raske vältida populistlikku ajupesu, ilusaid tihti võimatuid lubadusi. Iga väike grupike, ka paljud võrgus vingujad peaksid loobuma esinemisest rahva nimel, sest see on lubamatu omavoli. Kuigi sõimu ja kriitikaga riigi ja valitsejate arvel saab koguda populaarsust, opositsioonis pole ka vähimatki vastutust, on see tupiktee.
Vello Helk
