Minust sai jälle eestlane, kui kolisime abikaasaga Seattlesse 1978. Nii ütles mu tädi Selma; võib-olla õigustatult. Varem, kui käisin Connecticutis ülikoolis, sain eestlastega harva kokku. Meid oli küll – meeles on nimed nagu Raus, Ansu, Ora, Pihel j.t. Vanusevahed olid suured ja põhjust polnud palju kohata. Viimasel kooliaastal abiellusin mitte-eesti keelt rääkivaga neiuga. Sain korteri proua Ungersoni ma-jas Willimanticus. Proua Ungerson võttis meid kaasa ühe eestlaste üritusele. Peolised olid sõbralikud küll, kuid see oli 1955 ja olime värsked emigrandid. Võimalus eesti keelt rääkida oli kui maiuspala igapäevase töö kõrval. Nii siis peolised peale paari lauset inglise keeles taandusid eesti keele peale ja mu abikaasa jäi seltskonnast välja. Me enam ei läinud eestlase üritustele.
Pärast seda rääkisin eesti keelt vaid siis, kui külastasin vanemaid. Mu isa oleks soovinud, et oleksin abiellunud eestlasega, et mu tulevaste lastega suhelda. Kuid kas noorena keegi selle peale mõtleb, kui valib elukaaslast? Peale kooli lõpetamist tulid pikad tööpäevad, lapsed, õhtukool ja kohalikud üritused. Eestlaste keskused olid kaugel. Mu eesti keele oskus taganes.
1978 kolisime Seattlesse. Me noored olid nüüd omal käel mujal, mul oli teine abielu ja elasin nüüd elavas eestlaste keskuses. Eestlaskond oli ka muutunud. Segaabielude tõttu eestlaskonnas arenesid kakskeelsed üritused. Kõige esimesena toimus see rahvatantsuklubis, kuhu tõid eestikeelsed noored kaasa ka oma sõbrad või sõbrannad. Treenerid Andu Lauba ja Hilve Shuey andsid õpetusi inglise keeles.
1981 peeti Lääneranniku Eesti Päevad Seattles. Siit algaski mu huvi Eestiga seotud ürituste vastu: rahvatants, koorilaul, ühenduse leidmine kaasõpilastega DP laagri koolidest, etnograafia. Iga üritus avas ukse järgmisele seiklusele. Sellel esimesel LEP-al osalesin vaid laulukooris. Aga mu mitte-eesti keelt valdav abikaasa värvati solistiks, sest professionaalsele lauljale keele mitte-oskus ei ole takistuseks. Natuke oli tal siiski abi vaja „õ“ hääldamisega.
Ballil kohtasin koolist saadik esimest korda Geislingeni Eesti Gümnaasiumi (GEG) klassikaaslasi. Kogunesime laua ümber: Märt Liikane, Taavo Virkhaus, Linda (Joaorg) Jaanson ja autor. Lasksime pildi võtta, mille saatsin Vaba Eesti Sõnasse, lootes tõsta huvi, et tulevikus rohkem meid koguneks. Sellest siis algaski traditsioon koguneda pildiks järgnevatel LEP-adel ja ESTO-del ja saata see ajalehele.
Kui 2000 aastal peeti Torontos ESTO, siis kogunesid 57 endist GEG-last Enn Kiilaspea poolt muretsetud skaudiruumi, et suruda kätt, uuendada sõprusi ja et pilti teha! See kokkutulek avas mulle uue ukse elulugude kogumiseks. Juba varem annetas Õp. Johannes Aarik $100 seemnerahaks ja oli vaja leida vaid kedagi sidemetega GEG ühiskonda. Koosolijad valisidki toimkonna, mille juhatajaks sai Lembit Palm-Leis. Lembit oli hea organiseerija ja värbas lennu esindajaid ülesandega õhutada elulugude kirjutamist. Tulemusena toimetasin 500-leheküljelise albumi 260 elulooga, mis nüüd on paljudes raamatukoguses Eestis ja paljude GEG-laste raamaturiiulitel.
See 1981 aastal peetud LEP tekitas mul huvi rahvatantsu vastu, aga arvasin, et olin liiga vana. Seattles oli rahvatantsuklubi nimega „Mürakarud“, mida juhtis Arvo Verkaamer. Nad harjutasid peale kooli või tööd iga nädal. Aga harjutustel oli meestest puudus, sest paljud pidid hamburgereid flippima, et teenida kooliraha. Tulin harjutustele, et täita seda lünka. Ajaga lubati mul ka etendustest osa võtta ja sain teadustajaks, kui oli etendusi kohalikule rahvale. Neis tuletasin vaatajaile meelde, et Eesti on okupeeritud maa ja tänasin, et Ameerika ei tunnustanud Eesti annekteerimist Nõukogude Liitu.
Kui Metsala organiseeris 1990 rahvatantsugrupi, et Eestis laulu- ja tantsupeol osaleda, siis otsustasime ka liituda. Oli haruldane elamus kaasa teha, sest see oli esimene kord, kui lubati eestlasi lääneriikidest esineda. Võtsime laulupeo rongikäigust osa sildiga, mille val-mistasid kohalikud korraldajad. Panid linna nimeks „Seatl“ nagu see võis neile kõlada telefonis antud juhistel. Marssides hõigati meile „Elagu Ameerika,“ ja meie vastu „Elagu Eesti“. Kurk kipitas, kui oma sünnikohast Narva maanteel möödusime.
LEP-al Taavo Virkhausi kohtamine avas teisi uksi. Nimelt 1990 Eesti laulupeo ajal oli ette nähtud orelikontsert Niguliste kirikus (Tallinna südalinnas). Orelikunstnik oli Ines Maidre, sama kes praegu (2013) annab mitmes Ameerika linnas kontserte. Tänu Taavo Virkhausi kontaktidele võeti mu abikaasa kontserdile solistiks. Jälle elamus!
Peale 1981 hakkas mu keeleoskus paranema. Kui olid Seattle Eesti Seltsi juhtkonna valimised, paluti mul kandideerida, sest varem teeninud juhtkond hakkas väsima ja oli vaja uut verd. Isa kirjutas siis mulle kirja, et ma ei tohi lasta end valida, sest räägin nii viletsalt eesti keelt. Koosolekul lugesin isa kirja ette. Aga ajad oli muutunud ja nähtavasti mu kohmakas keeleoskus ei pidurdanud. Ja sain esimeheks.
Muidugi esimehena astusin kõikidesse ringidesse, nagu Eesti Pärandus Kogu, mida juhtis Ene Moks. Tema valmistatud rahvarõivais esinen ka veel praegu, kuigi pintsak on vähenenud ja nööbid on pingul. Muidugi laulsin edasi laulukooris, mida juhtis Aino Mägi. Koor esines järjekindlalt LEP-adel. Ja see parandas ka mu keelt. Samas õhutasin Seattle Teated toimetajat lisama midagi ka inglise keeles, et meil oleks rohkem asjast teadlikke, kui oli vaja demonstratsioone korraldada, aga see minu ajal ei õnnestunud. Meie vajadus Eesti keeles suhelda, on see, mis meid vanureid liidab ja samal aja nooremaid eemale hoiab.
1983 peeti LEP San Franciscos. Seal anti mulle võimalust näidata oma eelmisel aastal Eestis võetud fotosid. Rahval oli janu näha, kuidas elu Eestis oli, sest Eestis käidi harva. (Isa soovitas mul mitte minna, sest viisal seisab, et lähen Nõukogude Liitu.) Korraldaja härra Grüner soovis, et teeksin kaks ettekannet: ühel korral olgu mu kommentaar eesti keeles ja teisel inglise keeles. Aga mõlemal korral tõid eestlased kaasa palju mitte Eesti keelt rääkivaid ja sooviti ingliskeelset kommentaari. Otsustasin, et on tähtis Eesti olukorda propageerida väljaspool meie emigrantide ringkonda ja pidasin mõlemad ettekanded inglise keeles. Me pidime ju noori ja kohalikku rahvast endaga kaasa tõmbama.
1984 toimus ESTO Torontos. Selle raames peeti vägev rongikäik läbi linna. Seattle Eesti seltsi esimehena kõndisin Seattle grupi ees, kandes seltsi uhket kuldse pitsiga Eesti lippu. Kahjuks anti mulle kaasa ainult pool lipu vardast, see tähendab alumine pool jäi Seattlesse. Pidin lippu hoidma vaid selle 10 sentimeetri pikkusest vardajupist. Aga tegin ära, kuigi käsi valutas pingutusest. Kahju, et sellest ei võetud ühtegi fotot. Otsustasin, et tulevikus kontrollin mida mulle kaasa antakse.
Üks Vancouveris peetud LEP avas mulle jälle uue ukse. Seal tegi Ene Moks näituse maakaartidega, mis näitasid, kus me hõimurahvad asuvad. See tegi himu uurida, et kust on eestlased pärit, arvestades et meie keelt ei loeta Euroopa keeleks. Seda uurin veel praegugi. Samal LEP-al vaatasid paar poissi neid maakaarte ja purisesid kange aktsendiga eesti keeles. Paar hallipäist eesti meest kuulsid seda ja põrutasid „Poisid! Õppige õieti rääkima!“ Ma ei usu, et need poisid peale seda enam eesti keeles rääkisid. Kahju, nad ju püüdsid!
Vancouveris panin välja ka Eesti esimese päeva postmarkidega kirjaümbrikute kogu. See ei äratanud palju huvi, kuigi tean et Connec-ticutis on veel praegugi noori, kes Eestit tundma õpivad markide kaudu tänu proua Rakfeldile. Kuid kui avastasin, et me ajalehtedest polnud kedagi kohal, et Vancouveri päevadest kirjutada, tegin seda ja kuna ajalehed seda kasutasid, andis see mulle julgust ka edaspidi kirjutada. Siiski Hellar Grabbi andis mulle mõista, et peaksin laskma parandada, mida kirjutan.
Hilisemad LEP-ad Portlandis avasid ka teisi uksi Eestiga tutvumiseks. Korraldajad tõid „abivägesid“ Eestist. Kolmel järjekordsel LEP-al ühinesid rahvatantsurühmad Eestist Portlandi „Tulehoidjatega“. Külalisi majutasid kohalikud eestlased. Tänuks külaliste panuse eest võimaldati neil jääda Portlandi nädalaks, et näha ümbruse vaatamisväärsusi. Puudu oli transpordiks autodest. Kuigi elan USA lõunaserval, annetasin oma üüritud auto ja enda autojuhiks. Oli tore eesti keelt rääkida ja sõprusi luua. Tasu oli mitmekordne: kui Tulehoidjaid kutsuti Eestisse ringreisile, võeti mind ka kaasa etendustes osalema, mis oli unustamatu ja mida turistina ei saa kunagi läbi elada. Hiljem olen Eestis kohanud mitmeid rahvatantsijaid, kellega tutvusin Portlandis.
Alates Seattle LEP-ast 1981 olen osa võtnud igast LEP-ast praeguseni lauldes laulukooris ja tantsides rahvapidudel. Sellel suvel lähen ka San Franciscosse. Iga üritus on mind ligemale viinud arusaamisele meie lähtekohast ja rahvast. Mu keeleoskus jääb puudulikuks, sest eestlastega kokkupuutumisi on mul harva. Ma ka ei tunne vahel mõnda sõna ajalehtedes, mida Eestist tulnud toimetajad kasutavad.
Mida soovitan seoses LEP ja ESTO-dega? Ärge olge pealtvaatajad – tehke millegagi kaasa ja ajaga leiate, et teid ootavad järgnevatel LEP-adel sõbrad. Ja ärge laske eesti keele puudulikkuse tõttu end eemale hoida. Kõik ju oskavad inglise keelt.
Arved Plaks