(vasakult) vil!! Jaane Orav, Helena Otsa, reb! Debora Klepp, Arnold Smits, vil! Lya Karm, Joe Laukaitis, vil!! Maria Pedak-Kari, Kaia Kirchman, külalised Karl Kirchman, Marju Rink-Abel, Jaak Pedak, Kersti Linask ning vil! Tiiu Kera. Fotolt puuduvad Norman Wolfe ja Rein Abel.
Korp! Indla tähistas 20. oktoobril 2019 Suurpõgenemise 75. aastapäeva mälestusüritusega „Minna ei taha, aga jääda ei saa“ vil! Tiiu Kera kodukandi hubases seltskonnaruumis Gaithersburg, Marylandis.
Hoolimata lausvihmasest ilmast tuli kokku 15-pealine grupp Indla õdesid koos kaaslaste ja külalistega.
Alustasime koosviibimist esinaise vil! Lya Karm’i avasõnaga, milles ta selgitas meie kokkusaamise ajaloolist põhjust ja tähendust. Kuidas tuhanded eestlased otsustasid 1944. aasta sügisel Eestimaalt lahkuda, kartes Nõukogude võimu naasmisega kaasnevaid arreteerimisi, piinamisi ja Siberisse küüditamisi, mida oldi juba 1941. aastal nähtud. Paljud hukkusid teekonnal.
Suurpõgenemise tõttu sattusid paljud eestlased ka Ameerikasse ning tundsid suurt vastutust ja kohusetunnet alles hoida eesti keelt ja kultuuri, taasluua eesti organisatsioone. See oli ka põhjus, miks 1959. aastal loodi New Yorgis Korp! Indla USA koondis.
Tervituskõne pidas ka külaline, Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ) president Marju Rink-Abel, milles kiitis heaks meie ürituse toimumise ning rõhutas, et kui oluline on, et sellest ajaloolisest perioodist räägitakse ja meenutatakse ning selgitatakse ka noorematele põlvkondadele ning Eestis üleskasvanud inimestele.
Tema jaoks oli väga tähenduslik, et pea esmakordselt sai Suurpõgenemise aastapäeva Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) algatusel sel aastal ka Eestis laiemalt kajastatud ja meenutatud. Kuidas nõukogude võimu ajal muudeti tõde ja ajalugu, räägiti emigreerumisest ja halvustati põgenejaid, et nad jätsid Eesti maha, et paremat elu otsida. Suurpõgenike järeltulijatele olid põhjused ja taust alati teada. Kuigi iga pere ja inimese lugu oli erinev, oli algpõhjus ikka sama – oma elu päästmine nõukogude terrori eest.
Järgnevalt luges vil! Jaane Orav ette lühikokkuvõtteid mõnede Indla õdede perekondade 1944. aasta põgenemiste lugudest ning kuulasime ka mitmete kohaletulnute meenutusi.
Vil! Kaia Kirchman esitas Imbi Paju suurpõgenemisele pühendatud luuletuse ning vil! Maria Pedak-Kari lõpetas piduliku osa luuletustega Leelo Tungla „Isa-ema maa“, Marie Underi „Denunciation“ ning Juhan Liivi „Ta lendab mesipuu poole“.
Pidasime oma ürituse vahelduvalt kakskeelsena, et oma mitte-eestlastest kaaslasi teemaga kursis hoida.
Lõpetasime koosviibimise rikkaliku lõunasöögi ning muljete arutamisega.
Omalt poolt tahaksin veel lisada, et tutvunud lähemalt erinevate inimeste lugudega, on minul, kui 1970ndatel sündinud „nõukogude lapsel“, juba 10 aastat „välismaal elaval Eesti eestlasel“, ja 5 aastat abielus olnud „kanada-eestlasega“, tõesti alles hiljuti tekkinud selgem arusaam, mis Eestimaal 1940ndate alguses toimus.
Meie peres ei räägitud sellest kunagi.
Meenutades Marju Rink-Abeli öeldut – Suurpõgenemine oli kogu Eesti rahva tragöödia, mis jättis oma jälje igale perekonnale – nii neile, kes lahkusid, kui ka neile, kes jäid.
Olen aru saanud, et paljud põgenenud arvasid, et vene võimu naasmisega meid, sinnajääjaid, lihtsalt tapetakse või saadetakse Siberisse. Ning et võibolla on just nemad tulevikus need ainukesed eesti keele ja kultuuri hoidjad ja säilitajad. Milline vastutus ja milline koorem!
Kuid tõesti ei saa ja ei tohiks võrrelda, et kumma poole kannatused olid suuremad, sest igaüht puudutas see otsus, või pigem tema vanemate või vanavanemate otsus, eri moodi.
Minejad pidid oma elu võõral maal nullist alustama ning jääjad pidid vene võimu all kuidagi kohanema ja ellu jääma.
Ja me jäimegi ellu – nii siin kui sealpool „raudset eesriiet“. Elagu Eesti!
Vivat, crescat, floreat Corporatio Indla!
vil! Jaane Orav
