Katsusin ära oodata Jüri Martinsoni artikliteseeria "Ajupesu kui ajalugu" lõppu, aga seda ei näi veel tulevat. Hr. Martinsoni kirjutis, mis juba viiest VESi numbrist on läbi jooksnud, kritiseerib soome ajaloolase Martti Turtola raamatut "Kindral Johan Laidoner ja Eesti Vabariigi hukk 1939-1940", pannes autori arvele rida ajaloost võltsarusaamise süüasju. Turtola raamatut mina lugenud ei ole, aga nii mõnigi hr. Martinsoni seisukoht ei ole minu arvates täielikult õigustatud.
Kui Turtola väidab, et Laidoner (ja seega ka president Päts) olid eesti sõjaväe varustuse moderniseerimise unarusse jätnud, pole ta ainus ajaloolane kes sellele arvamisele on jõudnud. Nii järeldas ka eesti ajaloolane Evald Laasi riigiarhiivis leiduvate andmete põhjal avaldatud uurimuses "Riigijuhid ajaloo ees" (Looming nr. 3, 1993. a.). Põhjus, kirjutas Laasi, miks suurem osa tähtsamat sõjavarustust õigeks ajaks kätte ei saadud oli see, et sõjaväe juhatus kindral Laidoneriga eesotsas viivitas tellimuste sisseandmisega. Valitsuse koosolekul 26. septembril 1939, kus Nõukogude Liidu poolt ultimatiivselt pealepressitud vastastikuse abistamise pakti arutati, oli Laidoner seletanud, et "Tellimused olid meil ära antud 2 1/2 aasta eest. Kuigi kõik tähtajad on möödas, ei ole meie kõike kätte saanud ja mõnelt poolt ei saagi, sest lepingud on üles öeldud." Laasi leitud hankedokumentide kohaselt ei vasta Laidoneri kinnitus tõele. Ei kaheteistkümne la-hingulennnuki "Spitfire", ei kümne luurelennuki Westland "Lysander", ei õhutõrjekahurite ega ka haubitsate tellimuste tähtajad polnud veel aegunud. Riigikontrolör Soonpää mälestuste kohaselt olevat ta mitu korda küsinud, et kas ei oleks aeg uut varustust tellima hakata, kuna vajalikud summad olid juba ammu sõjaministeeriumi jooksvale arvele eraldatud. Soonpää arvamisel oli sõjaministeerium kolme-kümnendate aastate lõpul ametis vananenud laevade ja muu varustuse müümisega ja ei pannud uue varustuse tellimisele palju rõhku. Ka olevat Laidoner olnud arvamisel, et sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel nii pea ei puhke, kuna mõlemad on majanduslikult liiga nõrgad. Seda seisukohta olevat Laidoner veel 29. augustil 1939. a. president Pätsile Oru lossis kinnitanud. Teadagi ründas Saksamaa Poolat 1. septembril 1939.
Ka president Päts kinnitas kõnes veel 1939. a. suvel, et riik olevat kümneid miljoneid sõjavarustuse uuendamiseks kulutanud. Laasi kirjutas et sõja puhkemise ajaks oli kulutatud vähem kui kaks miljonit krooni tankitõrjekahurite, kergekuulipildujate ja muude väiksemate relvade eest. Tähtsamat varustust hakati alles 1939. a. veebruaris tellima.
Aleksander Warma, baasideaegne Eesti saadik Soomes, kirjeldab oma mälestustes jutuajamist Soome ministri Toivolaga jaanuaris 1940. a., ära märkides, et Toivolal "ei olnud erilist usku meie kõrgema generaliteedi algatusvõimesse ega keevasse rahvuslusse (liiga mugavad ja venelastega liiga harjunud, arvas Toivola), kuid eesti rahva terve instinkt on see, mis õigel ajal toimib õieti." Umbes samasugust seisukohta avaldas Warmale ka prof. Lauri Kettunen, kes Soome valitsuse ülesandel Eestis käis rahva ja riigijuhtide meeleolu hindamas. Soomlaste hinnaguga võib nõustuda ehk mitte, aga vähemalt üks neist oli suur Eesti ja eestlaste sõber.
Väärhinnagute ja valeotsuste tegemine ei ole veel riigi reetmine. Aga ükski riigimees, kui suured ka ta teened Eesti Vabariigi sünnil, pole väljaspool kriitikat, mis tema hilisemale tegevusele võib langeda. Eesti Vabariigis valitses teise maailmasõja eelaastail nn. "vaikiv ajastu." Pätsi ja Laidoneri kahevalitsus jätkus, kuigi nüüd juba 1938. aastal vastu võetud põhiseaduse raames. Vaatamata hr. Martinsoni veidi sinisilmsele väitele oli opositsioon riigi volikogus hambutu, kuna poliitilised erakonnad olid keelu all ja kestis täielik ajakirjanduse tsensuur. Vabadussõjaegsed riigijuhid olid juba kakskümmned aastat vanemad ja uut verd riigi tipus oli vähe. Sellises olukorras võeti väiksemas ringis moodustatud valitsuse poolt vastu otsused, mis eesti rahvale hiljem saatuslikuks said.
Arvo Lannus
San Jose, Calif.
