Aprillis ametisse astunud endine Tartu Ülikooli rektor, riigikontrolör Alar Karis andis Riigikogule ülevaate riigi vara kasutamisest ja säilitamisest 2012-2013 aastal ja kokkuvõtte Eesti riigi arengu ja majanduse probleemidest. Alar Karis leidis, et vanaviisi jätkates pole Eesti riiki kauaks, öeldes, “Üha enam on hakatud ühiskonnas teadvustama tõsiasja, et kujutluspilt riigist, mida ehk tahaksime pidada, ja riik, mida me tegelikult suudame pidada, ei kattu”.
Et tulevik ei tabaks meid ootamatult, analüüsib Riigikontroll tänavu senisest põhjalikumalt ja üldistavamalt ülevaadet, millises olukorras ollakse ja mis ootab ees. Valikute ega otsuste tegemist ei saa Eesti riik enam edasi lükata.
Riigikontrolli aruanne on kriitiline asjaolude suhtes, et hoolitmata väikesest riigivõlast, tasakaalulähedasest eelarvest ning reservide olemasolust on Eesti riik hädas kasvavate sotsiaalkuludega ja suudab teha investeeringuid peamiselt välisraha abil, mis selle vähenemisega kokku kuivavad. Kõhnema rahakotiga või väiksema kulude kasvuga peavad leppima eelkõige riigi tulevikku mõjutavad tegevusvaldkonnad. Reaalsus on, et kohalikel omavalitsustel on pikemas perspektiivis järjest raskem hakkama saada. Uuringud näitavad samuti, et Eesti pensionisüsteem ja tervishoiusüsteem ei ole võimelised olema pikemalt jätkusuutlikud praegustes tingimustes.
Eesti majanduses, rahanduses ja inimeste käekäigus, hoolimata majanduse taastumisest 2009. a suurest langusest ja vaatamata riigi arvepidamise korrasolekule, ei tunneta paljud tööinimesed (ja ka pensionärid) reaalses, mitte statistilise keskmise järgi elatavas elus ja arstiabi kättesaadavuses märgatavat paranemist. Suurenevad sissetulekud ei kata suurenevaid väljaminekuid.
Eesti hinnad on Euroopa keskmisele kiiresti järele jõudnud, eestlaste ostujõud aga mitte. Ühiskonnas on tajutav ootus, et majanduskriisi kannatlikkus ja kasinus pööratakse käegakatsutavaks elujärje paranemiseks lähitulevikus, mitte ebamäärases kauges ajas. Samas näitab sõltuvus välisabist lähiaastate investeeringute kasinust, sest Euroopa Liidu eelmise eelarveperioodi raha on otsas, uue eelarve perioodi väljamaksete käivitumine võtab aga paar aastat aega.
Terendub väljakutse, kuidas suudab majandus oluliselt vähenevate töökäte tingimustes (2012 aastal tõusis väljaränne ligi 10,800 aastas) ühiskonnale ja riigikassale piisavalt tulu teenida? Seda ei paranda pikaajaline noorte tööpuudus, millele on tähelepanu juhtinud ka Euroopa Komisjon ja 17.5% rahva suhtelises vaesuses elamine.
Taasiseseisvunud Eestit on ehitatud juba üle paarikümne aasta. Otsuseid on tulnud tihti teha kiirelt, kulutamata aega võimalike mõjude hindamisele. Mitte alati, eriti viimastel aastatel, pole nende kiirete, läbimõtlematute otsuste taga olnud väline surve, pigem soovimatus või oskamatus süveneda. On puudunud süsteemne, terviklik kava Eesti elu edendamiseks. Ees seisvad demograafilised ja muud probleemid sunnivad aga riigi arengut terviklikult planeerima ning oma võimalusi kriitiliselt hindama. Selleks tuleb iseendale ausalt näkku vaadata ja vastata küsimusele, milliseid kohustusi pikemas väljavaates suudab Eesti riik kanda. Oluline on võimalike valikute ja otsuste tegemisega mitte venitada ajani, mil pole enam võimalust isevoolu kulgevaid protsesse mõjutada.
Kuna enamikke teenuseid ja avalikke hüvesid saab inimene praegu kohaliku omavalitsuse kaudu, siis on otsustamise puhul oluline vaadelda riigi ja omavalitsuse ülesannete ja kulude-tulude ning teenuste paletti terviklikult ja koostoimes. Riigikontrollör leiab, et kohalikud omavalitsused on kümmekond aastat riigi arengusuundumustest eest ja kõik need praegused omavalitsuste toimimise raskused võivad tabada riiki tervikuna ja isegi varem kui kümne aasta pärast.
On vaja laiapõhjalist kokkulepet, et need riigile vajalikud otsused saaksid tehtud ja ellu viidud. Ühelt poolt on vaja valmisolekut avalikult probleeme ja möödalaskmisi tunnistada. Teiselt poolt aga konstruktiivset häälestust, et suunata energia üheskoos parimate lahenduste otsimisele, selle asemel, et lahmivalt ja tühistele üksikküsimustele keskendudes kedagi rünnata. See vaid suurendab ühiskonnas lõhet ootuste ja realiteedi vahel. Vajalikud otsused ei ole emotsionaalselt lihtsad, tuleb vaadata, mida me tegelikkuses võime teha või tegemata jätta, mida me saaksime teha teisiti ja astuda samme, et riigieelarvesse tekiks juurde n-ö uut raha. Tuleb otsida julgeid ja originaalseid, kuid mõistlikke ning töötavaid lahendusi; liikuda üledimensioneeritud maailmast reaalsesse maailma.
Samas ei tohi probleemidele lahenduste leidmisel jääda liialt kohalikku konteksti, vaid jätkuvalt vaadelda kõike suures mõõtkavas – Euroopa Liidu ja maailma arengu võtmes, arvestades pikemaajalisi huve ja mitte lähtuda üksikutest lühiajalistest kaalutlustest.
Arvestades riigi majanduslikke ja korralduslikke probleeme, millega Eesti juba praegu aga homme-ülehomme veel enam kokku puutub, tuleks mõelda, milliseid funktsioone – arvestades Eesti võimekust – võiks tulevikus täita kohapeal koos eelarvega ja millised oleks mõistlik koondada Euroopa Liidu tasemele. Sellise arutelu juures tuleks kasuks pragmaatiline, ratsionaalne ja eelarvamustevaba suhtumine. Kuid Eesti avalikus sektoris on probleemiks nii poliitiline kui ametnike tasandi korruptsioon, millest ohtlikum on poliitiline.
Riigikontrolli raportile on reageerinud peaminister Andrus Ansip Äripäevas: “Meie ei peaks endale sugereerima, et oleme hädapätakad, saamatud, vajume järjest allapoole, mitte millegagi hakkama ei saa”. See avaldus oli tehtud aruannet ennast läbilugemata.
Rahandusminister Jürgen Ligi avaldas Maalehes: “Mina ei saa aru, miks riigikontroll ei vali, mida ta paberile paneb. Ükskõik,, mis keegi kuskilt oskab pastakast välja imeda, see ka esitatakse.”
(Riigikontrolli 65-leheküljeline dokument saadeti ajakirjanikele ja 12-leheküljeline kokkuvõte ilmus nii Postimehe kui Maalehe vahel.)
Artikli andmed Kalev Vilgats, Pärnu Postimees, VESile edastanud
Joel Haukka