Mõni päev tagasi sain kirja oma onult Austraaliast. Onu Uno Polikarpus on minu isa vend, ta elab Sidneys ja on 93 aastat vana, kuigi õigem oleks öelda – 93 aastat noor. Hiljuti sai ta ka vanavanaisaks. Onu kirjutas:
Tere, tere armas vennapoeg!
Polikarpuste arv aina kasvab. Sinu onu pojapoeg Andrew sai isaks. Helenil sündis poeg Joshua. Fotol näed pisikest poisipõnni, sündinud 26. juulil 2011. Pildil paremalt vasakule olen mina, siis Merike, järgnevad pojapoeg Andrew koos beebiga ja viimasena Vilma. Pean mainima, et oleme kõik võrdlemise hea tervise juures.
Mina Vilmaga olles 93-aastased naudime veel elu viimaseid aastaid siin maamuna alumisel poolel. Austraalia eestlased ootavad ja loevad suure huviga Viido veergu. Avaldan Sulle nende lugejate nimel palju, palju tänu. /—/ Ma arvan, et sa tead – Austraalia valitsus aitab tõhusalt kaasa solar energia elumajadesse insuleerimisele, makstes peaaegu 50% nõutud hinnast. Lugedes Su artiklit, kus sa käsitad teatud raskusi Eestis solar energia kasutamisel, ma ütleksin – pea vastu selle ilusa idee rakendamisel, nii kaua kui saad. Põllumees on põline rikas, ärimees ajuti rikas, on Eesti vanasõna.
Soovin Sulle kui põllumehele viljakat viljade võrsumist ning head lõikust. Jätka maalimist!
Ole terve ning head tervist ka Su perele!
Onu Uno
Kohtasin oma onu Unot esimest korda alles 1984. aastal Torontos Estol, pärast seda, kui mu isa suri Parkinsoni tõve tagajärjel. Sel ajal elasin ma New Yorgis ja laulsin Estol New Yorgi Eesti Meeskooris, Uno laulis aga Sidney Eesti Meeskooris. Kohe, kui kuulsin, et Austraaliast on eestlased kohale jõudnud, läksin ma hotelli onu otsima. Nägin teda kohe hotelli eesruumis, kus ta oli juba leidnud üles palju oma vanu tuttavaid. Jäin nagu soolasammas teda vaatama – mul oli tunne, nagu oleks mu isa jälle ellu ärganud, nii sarnased olid kaks venda! Kuid minu isa vananes kiiresti pärast haigeks jäämist, onu Uno aga nägi väga nooruslik välja ja ta on seda veel tänagi.
Onu Uno kasutab e-maili ja Facebooki, ta ei karda õppida uusi asju. See ei peaks küll kedagi imestama panema, sest ta oli Eesti lennuväe ohvitser, lendur. Peale selle on ta muusik ning ka hea käega maalikunstnik. Tädi Vilma aga on käinud Eestis. Kui Eesti oli taastanud oma iseseisvuse, külastas ta siin oma sugulasi ja käis ka Eesti Majas Tallinnas.
Onu Uno tütar Merike on minuga ühevanune. Temaga saime kokku 1960-ndatel aastatel Torontos suvelaagris. Minu noorusajal olid Toronto ja Stockholm tõsistele väliseesti patriootidele Mekaks. Lakewood oli aga nagu suvine mänguplats, kus meie, eesti noored, vallutasime täielikult Beacon Beachi. Tookord jäi Merike pärast laagrit kogu suveks meie juurde Lakewoodi. Ja tänini tuletab Merike mulle meelde näitlejanna Patti Duke´i.
Austraalia on maailma kuklapoolel. Oleme olnud selle võrra rikkamad, et oleme saanud nooruses kokku nii paljude kaasmaalastega üle maailma. Minu põlvkonna esindajatel on seetõttu ka väga lai tutvusringkond. Ma loodan, et ka tänapäeval saavad noored kokku mitmesugustel eestlaste kokkutulekutel, näiteks skaudilaagrites.
Minu isa ja onu olid põgenikud. Üks suundus elama Austraaliasse, teine Ameerikasse. Mõlemal oli suur perekond ja mõlemad on oma peres alal hoidnud eestlust.
Aga mul on hea meel selle üle, et täna võib iga eestlane tulla koju ükskõik millisest maailmanurgast, kas või ainult külastama. Selles mõttes erineb meie aeg meie vanemate ajast.
Viido Polikarpus
