Valdur Mikita
Postimees avaldas ajakirjas Akadeemia ilmunud Valdur Mikita essee, mis põhineb 10. oktoobril 2020 Tallinnas Eesti Kultuuri Koja aastakonverentsil «Kultuur kui kapital» peetud ettekandel.
HINGEMAASTIK
Veel 200 aastat tagasi mahtus inimese elu Eesti külas ära 10 ruutkilomeetri sisse. Suurem osa meie esivanematest ei reisinud elu jooksul kaugemale kui viis kilomeetrit. Selle sõõri sisse jäid kodutalu, mõis, kirikuaed ja kalmistu.
Ometi imetleme nende inimeste loodud rahvalaule ja eluvaadet. Kultuur on maakera vertikaalne mõõde, omamoodi vapustav teadmine, et taeva suurus ei sõltu krundi pindalast.
Kõige olulisem osa sellest ruumist oli vahest tilluke koduõu ja põllulapp.
Seal möödus suurem osa inimese elust. Mida kaugemale minevikku, seda suurem oli meie esivanemate füüsiline liikumisruum.
1500 aastat tagasi oli see palju suurem kui 150 aastat tagasi.
5000 aastat tagasi võis see olla sadu, teinekord isegi tuhandeid kilomeetreid.
Tänapäeva turistid meenutavad oma rahutuse poolest kiviaja inimesi.
Veel kaugemale minevikku liikudes võiks öelda, et turismi leiutasid neandertallased.
Sel kevadel olime äkki tagasi selles kitsukeses maailmas — sunnismaisuse tingimustes, mille kehtestas väikest kasvu kuri mõisnik nimega Koroona.
Kapitalistlik ühiskonnakord asendus viirusliku korraga ja inimesed leidsid end taas väga väikeselt maalapilt, oma koduõuest. Koduõu sai äkki tähtsaks.
Kodutunde seotus maa ja maastikuga on üks eesti kultuuri tunnusjooni.
See paistab kohe silma, kui kaugemalt vaadata. Need, kes on pikka aega mujal elanud, panevad seda otsekohe tähele.
Igaühel on siin oma Vargamäe. Oleme vist koduigatsuse maailmameistrid.
Niisiis on kodu meie jaoks eelkõige maastik. See on väga oluline teadmine.
Ka meie siseilm on maastikuline. Suudame elavalt ette kujutada, milline on sügisene seenemetsa lõhn, härmatanud rabamaastik, üleküpsenud tikripõõsad.
Sedamoodi meelepilte on lugematu hulk, sageli rändame neis oma mõtetes.
Sellistel sisemaastikel on sündinud suurem osa meie rahvalauludest, võibolla kõige unikaalsem osa meie kultuurist.
Läänemeresoomlase elutunne sirgub ikka lageda taeva all.
MÕTLUSTALU JA MÕNDA
Koduõuega on seotud mõned olulised asjad. «Mõtestatud» maakodu loomine on paljude tänapäeva inimeste igatsus.
Mulle meeldib Toivo Tootseni leiutatud muhedavõitu termin «mõtlustalu». Katsume korraks vaadata, mis selle taga peidus on.
Keskendun lühidalt kolmele asjale: haridus, tervis ja jätkusuutlik ilmavaade.
Kõigepealt haridusest. Eestlaste maakodudest on vähehaaval sündimas maailmatasemel taristu: rahvusvahelised kontaktid ja suured ideed sünnivad sageli sauna taga tiigi ääres.
Peaaegu igaühel meist on varuks mõni pöörane lugu, kuidas Eesti koduõu ühe välismaalt tulnud sõbra ära võlus või suisa ära tinistas.
Millegipärast meeldivad meile eriti lood just aru kaotanud jaapanlastest, sest nemad juba naljalt endast välja ei lähe.
Aga näe, suitsusaun kisub maha isegi nende tuhandeaastase kombluskooriku.
Saunakoolidest eesti hariduse lugu kunagi pihta hakkas, ja nüüd oleme ringiga sinna tagasi jõudnud.
Veidi ka tervisest. Meeste jaoks ei ole paremat vaimse ja füüsilise rehabilitatsiooni vormi kui küttepuude lõhkumine.
Naistel on selle tarvis sagedasti iluaiandus või väike peenramaa.
Nii võiks meil Eestis sviitidega vanadekodu kõrval olla ka üks vana talumaja, kus inimene saaks vanuigi toimetada ja taevaisale rõõmuks olla.
Üks korralik koduõu pakub tuhandel viisil loomingulist eneseteostust, puude ladumisest kauni kompostihunnikuni.
Ja kui aega on oodata, saab igast puuriidast viimaks kompostihunnik.
Kui viiskümmend talve järjest mõne jalgu jäänud lauahunniku peale sisistada, siis ta mädanebki ära. Eit on rahul ja taat on ka rahul. Selline on eesti elutarkus.
Üks huvitav asi on veel.
Ei usalda eesti inimene väga joogat ja meditatsiooni, see kunst on talle veidi kaugeks jäänud.
Õues toimetamine ongi eestlase meditatsioon.
Tema käib ikka ennast «laadimas», olgu metsas või mererannas, aga kõige sagedamini vist küll koduõues.
Eestlase hing on nagu vana jalgratta dünamo: veered jumala abiga õigesse paika, laed ennast elusaine paistel «energiat» täis ja tuksud jälle päevakese edasi.
Midagi erilist vaja teha ei ole, ainult antenn tuleb õigeks seada.
Kokkupuude elusainega on väga tähtis, see on võtmekoht.
Väärt elu on see, mis toimub looduse keskel ja lageda taeva all.
Miski ütleb inimesele, et kultuur on osa looduse eluringist, selle kogemine.
Kolmandaks, jätkusuutlik ilmavaade. Selle kohta võiks öelda ka talupojatarkus.
Teatud küljest on see ühtlasi tõsimeelne julgeoleku küsimus.
See tähendab oskust ja usku endale ise toitu kasvatada, see tähendab potipõllundust ja väikest õunaaeda.
Teame, et potipõllundust üritatakse maailmas siinseal suure raha eest tagasi tuua. Võibolla see isegi õnnestub, aga näiteks hajaasustust taastada ei suuda ükski riik, isegi mitte kõige rikkam.
Meil on mõlemad veel loomulikul viisil olemas. Võib muidugi küsida, kas me ikka pohlamoosiga Novitšoki vastu saame, aga ugrilased on ennegi igasuguseid imelikke asju uskunud.
Nõnda võiks öelda, et Eesti talumaastikus on midagi sellist, millest suur maailm unistab, mida igatseb ja taga otsib.
Kuid kas me ise näeme ja tajume seda? Millegipärast meenub siin üks 19. sajandil Eestiski maad võtnud karismaatiline usuliikumine — taevaskäijad.
Üks Viljandimaa tüdruk näinud taevas suurt rehemaja, kus halli habemega vanake ulatanud lastele päratu kausiga kärjemett.
Ümberringi kasvanud hiiglasuured maasikad. See pilt on peaaegu täiuslik.
Ainult ülikiire internet võiks veel olla. Siis ongi paradiis.
KODUÕUE ILU
Räägitakse, et savann pidada olema evolutsioonilises mõttes inimese lemmikmaastik.
Seal tulid meie esivanemad puu otsast alla, seal tunneb psüühe ennast õnnelikuna.
Eesti mõistes on see siis puisniit, või miks mitte vana taluõu suurte puudega. Aga mispärast inimene armastab suuri puid?
Sotsiobioloogia looja Edward O. Wilson on sellele vastanud niiviisi: suured puud pakkusid savannis ellujäämisvõimalust kiskjate rünnaku korral.
Nii seostusid üksikud suured puud kesk lagedat välja inimesele turvatundega.
Nüüd, kus maailmas on jälle kiskjad liikvel, tundub mõte suurte õuepuudega koduaiast kuidagi iseäranis rahustav.
Tegelikult pole õuepuude istutamise komme kuigi vana.
Algul oli koduaia puudel pigem praktiline väärtus: pärn oli hea mesilastele, kask ja vaher andsid mahla, saarest ja tammest sai väärt tarbepuud.
Vaadates praegusi Eesti õuepuid, võib teha veel ühe isevärki tähelepaneku: need on tihtilugu ebaharilikult laia võraga, meenutades eemalt troopilisi palme.
Põhjus on sageli selles, et näljavalus mullikas või varss on kunagi kasel või tammel möödaminnes ladva ära napsanud.
Õige Eesti koduaia puu nii nagu õige eesti meeski kasvab ikka laiusesse.
Põlistalude õued on kujunenud väga pika aja jooksul, need on sopilised, põnevad ja rikkad.
Seda rikkust on maailma kordategemise tuhinas väga kerge likvideerida, selle taastamine on aga ühe inimpõlve jooksul võimatu.
Eesti põliseid aedu kummitab sama häda mis Madalmaades, kus pärismaised liigid on juba ammugi välja vahetatud Jaapanist pärit ilutaimedega.
Ilusate klantspiltidega aiandusajakirjad on väga ohtlik kraam.
Eestis võtab ühe korraliku vana õunapuuaia kujunemine vähemasti 100 aastat, iluaia saab rajada kümnega, ja kui raha on, siis veel kiiremini.
On aga õunapuuaed kord maha võetud, siis ei saa enam vanaema õunapuu otsa minna, lapselapsed jäävad kurvaks ja lähevad tagasi linna, istuvad arvuti taha ja jäävadki eluks ajaks sinna kügelema.
Maailma ei tohiks lõpuni korrastada ja tsiviliseerida, seal ei ole inimesel enam hea olla.
Kui jõed on sirgeks aetud ja sood põldudeks küntud, tuleb viimasena ikka nälg.
Ja kui ka nälg veel niipea ei tule, siis depressioon ja ärevushäired kindlasti, sest inimest ei saa kasvatada kasvuhoones või põllu peal, seal jääb tema vaim kängu. Inimene vajab vaba ja metsikut mõtlemist.
Uku Masing on heldimusega kirjutanud oma lapsepõlve õuemurust Raikkülas.
Ta meenutab, et seal oli ikka teeleht, linnurohi ja lõhnav kummel.
Kui sellist õuemuru elavalt ette kujutada, tuleb justkui kaasa ka Masingu tarkus ja eluvaade.
Lõhnavale kummelile võib ämbrite kaupa solki ja seebivett kaela valada, see ei tee talle tuhkagi.
Kui aga hakkad liig agaralt muru niitma, kaovad nii kummel kui ka linnurohi.
Lõhnav kummel on natuke eestlase moodi: talle võib aastate kaupa avalikult reovett pähe kallata, see ei tee talle midagi. Aga üks anonüümne kommentaar niidab ta viimaks ikka jalust.
RIIK JA PÕRGUTULI
Koduõu ja kodusõda algavad mõlemad sõnaga «kodu».
Koduõu ja kalmistu on vist kaks viimast pelgupaika eesti mõtteruumis, igal pool mujal käib juba sõda.
Poliitika — see on täiemahuline kodusõda, kodusõda käib meedias, metsanduse arengukavas, sõda käib Tallinna-Tartu maanteel, trammis ja trollibussis.
Kui õudusfilmide meister Alfred Hitchcock oleks näinud televiisoris mõnda avalikku debatti, poetanuks ta ilmselt ainult ühe sõna: «Õudne!» Me oleme sisenemas lagunemise ja mädanemise ajastusse.
Toon ühe näite avalikust ruumist, mis valmistab loodetavasti paljudele äratundmisrõõmu.
Pole ehedamat võrdkuju tänapäeva elust kui inimene, kes seisab pangaautomaadi juures, et sooritada kapitalismi püha riitust: võtta seinast sularaha.
Kui kodanik juhtub seisma mõnele oma saatusekaaslasele lähemal kui kaks meetrit, hõigatakse talle, miks te selga trügite?; kui ta seisab kaugemal kui kaks meetrit, ei pruugi teised aru saada, et inimene seisab järjekorras, ja juba keegi röögatab, miks te vahele trügite?
Häda on selles, et Eesti tunderuum on täis sedavõrd pingsat õiglustunnet, et inimese lubatud positsioneerimisviga on umbes 5 cm, aga mitte mingil juhul 50 cm!
Selles kummalises valemis on üks võimalik vastus ka kodusõja põhjuste kohta.
Ja selle kohta, miks Eesti avalik ruum on nii vaenulik ja kuri.
Seda iseloomustavad kolm asja: esiteks, pöörane õiglus(tunne), teiseks, viha, kui seda õiglust ei ole, ja kolmandaks, sarkasm, kui õiglust ei ole ega tule.
Tegelikult on need kolm väga õilsad tunded.
Kuid häda on selles, et need kolm voorust ilma teise pooleta ei tööta.
Õiglus ei tööta, kui puudub andeksandmine — sellest saab ükskõiksus; viha ei tööta ilma naeratuseta — sellest saab vihkamine; ja sarkasm ei tööta ilma huumorimeeleta — sellest saab ülbus.
Selle hirmsa seguga võime ennast kergesti õhku lasta.
Nii on põhjatust õiguse tagaajamisest saanud justkui Kalevipoja mõõk, mis lõikab meie kultuuri jalasooni.
Ja siin võiks olla üks kõvemat sorti pähkel pureda õiguskantslerile: kuidas vähendada rahva õiglustunnet, et elu jälle normaalseks muutuks?
Eestis on pea olematu andeksandmise kultuur, seepärast on siin vähe suuremeelsust, ja see teeb vahel hingamise raskeks.
Hea küll, kui me ei saa seinast raha võtta, siis maksame kaardiga, aga elus on asju, kus kaardimakset ei ole.
Küsime siis nii: mida teha oma sangaritega, kes on teinud mõne suuremat sorti vea?
Ehk küsime siis otse: kas Mati Alaver läheb põrgusse? Ma julgeks pakkuda ühe inimese, kes sellele juba 150 aastat tagasi vastas: Friedrich Reinhold Kreutzwald.
Eepose viimases peatükis on meile sõnum: Kalevipoeg ei läinud taevasse, ei läinud ta ka põrgusse ega jäänud maa peale vedelema.
Kreutzwaldi lahendus on peaaegu geniaalne; lugegem see viimane, XX peatükk uuesti mõttega läbi. Seal on kirjas midagi väga olulist ka meie sangarite kohta.
Kreutzwaldi sõnum Alaverile, Veerpalule, aga veel enam meile kõigile on lihtne ja inimlik: «Tulge tagasi!»
Ka sangarite elus on hetki, kus nad vajavad inimlikku tuge ja seda, et keegi seda neile lihtsalt ütleks.
Kui Eesti ruumi tekiks väike ristiinimese aken, mis hüüaks tagasi kõik meie kadunud pojad, oleksid inimesed rabatud selle võimatu võimaluse jahmatavast ilust.
Seda akent pole vaja ju meie sangaritele, vaid ikka pigem meie endi hingele.
Pöördugem nüüd lõpetuseks tagasi 200 aasta tagusesse maailma, kus inimeste keskmine eluiga jäi 25 eluaasta kanti ja nende elurännak mahtus ära 10 ruutkilomeetri sisse.
Tõttöelda, ega meid ju väga ei huvitagi, kas paarisaja aasta eest virutas vankriaisaga Jüri Mardile — või oli see vastupidi; kas Krõõt pani Marile lüpsikuga või äigas ikka Mari esmalt Krõõdale.
Karta on, et me ei lepi kunagi lõplikult kokku, kes on õige ja kes vale, kellel on õigus ja kellel mitte.
Mis meid siis üldse aitaks? Ma arvan, et selle nimi on avarus.
Mõttesuurus ajas ja ruumis. Need ammusel ajal elanud inimesed — neil olid nägemuslikud, lausa jahmatavalt suured unistused, mis siis, et nad alatasa omavahel kaklesid.
Nad suutsid ette kujutada vähemasti kümmet inimpõlve ja meie elame praegu nende unistuste sees.
Ilma pööraste tulevikuunistusteta seal koduõues 150 aasta eest ei oleks meid lihtsalt olemas.
Ei oleks eestikeelset ega -meelset kultuuri, ei oleks raamatuid, ei oleks rahvalaulu, ei oleks Kultuurikoda — ei oleks mitte midagi. See ei ole kõnekujund, see on fakt.
Ja nii peaksime ka meie tagasi minema sinna koduõue, ootama, kuni tähed paistma hakkavad, ja mõtlema siis kümme inimpõlve ette: mida me üldse sellest elust tahame?
Sel hetkel ei ole lüpsikutel ega vankriaistel enam mingisugust tähtsust.
Vaikigu kodusõja relvad nendeks hetkedeks, mil me mõtleme asjadele, mida me ise ei näe.
KOKKUVÕTE
Paarsada aastat tagasi piirdus inimese liikumisruum Eesti külas umbes kümmekonna ruutkilomeetriga.
Suurem osa vanast rahvapärimusest, mis meieni on jõudnud, pärineb inimestelt, kes olid äärmiselt paiksed.
Seetõttu moodustasid koduõu, põllulapp ja puudesalu tunnetusliku ruumi, kus sündis suuline kultuur ja esivanemate eluvaade.
Igatsus maakodu, oma paiga ja pärimuslikult laetud ruumi järele iseloomustab ka tänapäeva inimest.
Võiks öelda, et talupojakultuuri varemetel on vähehaaval kuju võtmas uut tüüpi funktsionaalsus, kus lehma- ja kartulikasvatus asendub piskuhaaval vaimuvara kultiveerivate mõtlustaludega.
Siiski on ka potipõllundus ja korilus endiselt au sees.
Moodne hobipõllundus ja -aiandus on järjest enam suunatud tervise eest hoolitsemisele ja vaimsete naudingute pakkumisele, toiduvarumine on teisejärgulise tähtsusega.
Viimasel ajal võib täheldada ka suundumust, kus paljud kultuurivormid (teater, muusika, luule, samuti hariduslikud ettevõtmised ja mõttekojad) leiavad endale koha Eesti taluõues.
Selline lokaalsuse taotlus kõrgkultuuri vormide puhul ning nende kõrvutamine ja ristamine suulise kultuuri ilmingute ning pärimusruumiga on huvitav tendents, mis lähitulevikus üsna kindlasti eesti kultuuri rikastab.
Nii on koduõuest saanud omamoodi lokaalne kultuurikeskus, kus eri aja- ja ruumikihtidest pärinevad nähtused üksteist väestavad.
Suitsusaun, männiriisikad ja puuriit on justkui eesti eluvaate tintinnabuli, kuhu passib väga kenasti ka Arvo Pärt.
