LAHKUMINE
On septembri lõpp 1944. Kodumaa teed on täis põgenikke, kes kas jalgsi, taluvankritel või ülekoormatud veoautodel rändavad lääne poole, et pääseda kommunistliku Venemaa vägivalla eest. Maha on jäänud armastatud kodukohad, sõbrad ja isegi perekonnad ning kõik, mida kunagi on omatud. Ees ootab tundmatu tulevik. Ahastus ja hirm valitseb kogu maal ja mõtteis käib südantlõhestav heitlus: kas minna või jääda?
Tallinna sadamast on lahkumas viimased laevad, inimesi täis kiilutud, nii et ainult seismiseks on ruumi. Ja sadamakaidele on jäänud meeleheites veel tuhanded.
Aeglaselt taandub kodumaa rand ja Tallinna siluett. Valitseb vaikus, sest südamevalu on sulgenud suud. Isegi lapsed ei räägi ega nuta, sest nemadki on taibanud olukorra tõsidust.
Siis äkki kiinduvad kõikide laevalael olijate silmad Toompeale, kus kauguses vastu taevalaotust paistva Pika Hermanni torni tippu on nagu ilmutus aeglaselt kerkimas sinimustvalge trikoloor.
Südamelöök kiireneb ja sähvatab mõte: kas nüüd, kus me oleme tagasipääsmatult lahkumas oma kodumaa pinnalt, on tõeks saamas see, millest oleme kogu aeg unistanud – vaba ja iseseisev Eesti riik – ja on algamas uus Vabadussõda?! Kuis tahaks hüpata vette ja ujuda kodumaa randa, et ühineda oma rahva võitlusega vabaduse ja iseseisvuse eest! Aga rand on selleks juba liiga kaugel.
Kuid siis kainestub mõte ja saame aru, et seekord ajalugu ei saa korduda, sest vaenlase võim on selleks liiga suur ja meil ei ole midagi sellele vastu panna. Ja teame, et peatselt kisuvad võõrad käed selle lipu uuesti alla, vaatamata selle kaitsjate ennastohverdavale vastupanule.
Aga miks nad siis selle lipu heiskasid? Miks nad annavad vääri lootusi meie hukkuvale rahvale? Kas nad ei saa siis aru, et nende võitlus on lootusetu?
Ja siis taipame, et nad saavad aru, ja teame ka, miks nad heiskasid meie rahvuslipu keset seda hävituse möllu sinna kõrgele üle meie pealinna: vaid selleks, et kuulutada kogu maailmale eesti rahva õigust vabadusele ja iseseisvusele – veel enne, kui langeb pimeduse öö.
Ja mõistame, et see lipp lehvib ka meile, kes me oleme põgenemas sõja hävituse ja võõra vägivalla eest, kui meeldetuletus meie kohustusest oma õnnetu kodumaa vastu. Hardumuses langetame pea nende tundmatute kangelaste ees, kes isamaa armastuse nimel on vabal valikul seismas oma varajase haua veerel.
Saabub videvik ja öö. On kuulda vaid laevamasinate monotoonset müra ja lainete laksumist vastu laeva külge. Kauguses silmapiiri taga punetab Tallinna kohal taevas. On alanud suur õhurünnak, et purustada eestlaste viimane vastupanu oma pealinna kaitsel…
Aeglaselt lõikab laev läbi merevoogude kauge ranna poole. Meie eluraamatutes on lõppenud peatükk, aga meie mälusse on põletatud igaveseks Toompeal lehviv sinimustvalge trikoloor.
Fred Ise