Olen natukene ootusärevas meeleolus käesoleva mõtiskluste ja tähelepanekute põimiku kirjutamise hetkel, kuna ees ootab hästi mitmekülgne nädalavahetus. Sõidan juba reedel 21. juunil Võnnu ehk Cēsisesse Lätis, et olla varakult kohal, enne kui asutakse järgmisel päeval seal tähistama eestlaste ilmselt kõige olulisemat võitu, mida me oma sõjaajaloo vältel saavutanud oleme. Pean silmas Võnnu lahingut, mis toimus 19. kuni 23. juunini 1919 eestlaste ja Saksa Landeswehri vahel. Seda meie vägede saavutust tähistatakse Eestis võidupühanariigipühana 23. juunil. See on ka “eestlaste kõigi aegade võitude ja võitluste mälestuspäev, meenutamaks Lembitu päevil alanud lakkamatut võitlust eesti rahva olemasolu ja poliitilise vabaduse eest,” milline tekstilõik pärineb EV valitsuse vastavast otsusest 1934. aastal.
Landesveeri sõda või siis õigemini sõda sakslaste Landeswehri ja Rauddiviisi vastu või siis veel õigemini sõda mõisnike ja saksa palgasõdurite tolleaegsete vallutus- ja uuskolonisatsiooni kavatsuste vastu on üks üpris imeline peatükk meie ajaloos.
Meeldetuletuseks: juba 1919. a. alguses oli meie poole algne taandumine Vene vägede eest läinud üle vastupanu osutamisele ning edasi juba vastupealetungiks ida suunal. Suve saabudes oli punaste ehk venelaste sõjaõnn pöördunud ja vaenlane löödud taganema.
Sama aasta 5. juunil tungis Landeswehr lõunarindel aga eesti soomusrongidele kallale, millega algas Eesti jaoks sõda uue vastasega. Kindralmajor August Traksmaa (kes suri hiljem Nõukogude vangistuses enne surmaotsuse täideviimist) on täheldanud, et Landeswehri “võitlusvõime ületas tunduval punaväe oma” ja et sakslased olid punastest paremini varustatud.
21. juunil saabus Landesveeri sõjas kõige kriitilisem hetk. Järgmisel päeval sakslaste pealetung rauges ning seejärel, ööl vastu 23. juunit, andis nende juht kindralmajor Rudiger von der Goltz juba taandumiskäsu. 23. juuni hommikul kella 7 paiku vallutasid eesti väed Võnnu. 9. kuni 23. juunini väldanud lahinguis kaotasid Eesti väed langenuina 110 ohvitseri ja sõdurit. Haavata sai 279 võitlejat. Juuni lõpuks mindi juba uuele pealetungile Riia vallutamiseks.
Seega: Võnnu väljul ja Koiva jõe kaldail, kus juba meie esiisad pidasid 800 aasta eest saatuslikke heitlusi ristirüütlitega, lõime me oma ajaloolist vaenlast nüüd lõplikult. Ja see polnud mingi ime, vaid enese kokkuvõtmise vili.
Eelpoolöeldule lisaks: Koiva jõgi, mis asub Võnnu linnast vaid kiviviske kaugusel, on piirijõgi, millest põhja poole elasid aastasadade eest eestlaste hõimuvelled, kuni Koiva piirkonna liivlased siiski lõpuks lätistati.
Käesoleval aastal võtavad Võnnu lahingu mälestuspäevast 22. juunil osa nii Eesti president Kersti Kaljulaid kui Läti president Raimonds Vējonis. Varahommikul pannakse pärjad Võnnu ümbruses paiknevatele Eesti sõdurite mälestussammastele. Samal hommikul avatakse mõlema riigi kaitseväe juhatajate osalusel Skangalis ka uus mälestuskivi Kalevlaste Maleva võitlejatele ja selle juhile Otto Tiefile. Kell 11.00 kohtuvad kahe riigi presidendid Võnnu raudteejaamas Eesti soomusrongi nr 7 „Wabadus“ juures ja tund aega hiljem võtavad nad Cēsise keskväljakul vastu paraadi. Kohal on mõlema riigi liputoimkonnad.
Samal õhtupoolikul suunduvad paljud inimesed (meie kaasaarvatud) Laulupeo sünnikohta Tartusse, kus tähistatakse selle traditsiooni esmaasetleidmise 150. aastapäeva.
Järgmise päeva ehk võidupüha suhtes valitseb meil isiklikult aga väike otsustamatus. Et kas läheme jaanitulele Tartus või väiksemale simmanile Imaveres (umbes poolel teel Tallinna ja Tartu vahel)? Muide: tänapäeval on tekkinud komme erinevatel kuupäevadel jaanituld teha. Kes 21. juunil, kes 22. ning kes vanaviisi 23. juunil ehk tegelikul jaanilaupäeval enne suvist pööripäeva.
Asja ajab veel keerulisemaks see, et vanamoodi jaanipidu leida kallil kodumaal pole enam lihtne. Esimesed mõrad löödi vanadele traditsioonidele sisse ilmselt Nõukogude ajal, mil algas näiteks tava visata vanu autokumme lõkkesse. Põlevad rehvid ajasid välja haisvaid suitsusambaid, millisel kombel vähemalt omamoodi ratsionaalne seletus on, kuna vanal ajal – enne motoriseeritud sõidukite tulekut – visati puidust vankrirattaid tulle.
Juba 90ndatel aastatel võis simmaneil täheldada uusi ja kummalisi, nüüd juba nö kapitalistlikke ilminguid, nagu läänest pärinevate vängelt roppude sõnadega räpplaulude mängimine diskorite poolt. Läksin Tanskas Haapsalu lähistel peokorraldajatelt kunagi küsima: “järsku saaks muusika valikut siiski veidi muuta?”. Võibolla ei saanud muusikavarustusega 15-aastased poisinagad tollal räigelt roppudest laulusõnadest aru või siis veel tõenäolisem on, et kohaliku omavalitsuse tegelased ei jaganud päriselt, millega tegemist oli.
Elu ei püsi aga paigal ja nüüd kogeme veelgi värskemaid innovatsioone. Kui noored inimesed on harrastanud jaaniööl palja istmikuga jaanitulest üle hüppamist, siis lõunanaabrid lätlased korraldatavad tänapäeval grupiviisilist alasti jooksmist jaaniööl Kuldigas, vanal Venta sillal. Seega massiline “streaking”. Eestlased peavad aga räigemad olema, korraldades Laitses jaaniööl paraja “pralle”, kombineerituna romuralliga (demolition derby), kus vanu autosid puruks sõidetakse, tümpsu ja räppmuusika saatel. “Oh ajad, oh kombed”. Naljasoont tuleb kõige selle juures säilitada!
Ning küllap mina ja mu kaasa oskame päris “süldipidusid” siis kuidagi ikka vältida, leides endale ühe tasasema simmani, kus mängivad loodetavasti lõõtsadega külapoisid ja piigad. Soovime seega lehelugejatele meeldivat suveharja tähistamist lähedaste ja sõpradega, ükskõik kus te ka ei viibiks!
Jüri Estam
