Forestalia peadirigent Alo Ritsing Kihnu Virvega nõu pidamas. Fotod: Viido Polikarpus
Möödunud nädalavahetus ei lähe mul niipea meelest. Esmalt seetõttu, et 18. august oli meie pulmaaastapäev, teiseks seetõttu, et lisaks minule oli ka mu naine selle ära unustanud, ja kolmandaks põhjusel, et me läksime mõlemad Forestalia kooriga Kihnu saarele, kus koor esines kontserdiga Kihnu uues moodsas kultuurimajas.
Ma polnud varem Kihnus käinud, sestap ootasin suure põnevusega reisi saarele, kust on pärit kuulus eesti laulja ja langevarjur Kihnu Virve.
„Saare idaosas asuvas Lemsis on sadam, mille kaudu toimub põhiline liiklus mandri ja saare vahel navigatsioonihooajal. Linakülas on haigla, koolimaja, koduloomuuseum, kirik ja uus rahvamaja, kus asuvad ka raamatukogu ja vallavalitsus. Sääre küla asub saare põhjaosas ja keskel. Siin asub sidejaoskond, poed ning Kurase keskus. Põhjaosas asub ka lennuväli. Lõuna-Kihnus asuvas Rootsikülas paiknevad Kihnu Jõnnu mälestuskivi, ilmajaam ja majakas,“ nagu kirjutatakse http://www.visitparnu.com/et/puhkajale/kihnu.
Tulekahjust sealses rahvamajas sain ma teada Mark Soosaare pingutuste kaudu meedia vahendusel, et aidata hoone uuesti üles ehitada. Tulekahju ükskõik millisel saarel võib olla kohutavate tagajärgedega. Seda teab Mark ise ehk kõige paremini, pärast seda kui ta ühel aastal ühel teisel saarel kulu põletas ja põleng kontrolli alt väljus, hävitades tookord mõnedki kohalike inimeste kalapaadid.
Pärnu on umbes 41 kilomeetri kaugusel Kihnust. Kurenurmest sõitsin ma Pärnusse koos oma naabrimehe Kuno Kergega, kes on Forestalia üks dirigentidest, ja oma pojapoja Karl Alexiga, kelle ma pidin viima Kilingi-Nõmmele, kus juba ootas tema ema koos oma äsja sündinud tütrekesega ehk Alexi õega.
Pärnus võtsime bussijaamast auto peale Heli, kes saabus Tallinnast. Sealt suundusime sadamasse, kus Forestalia koori liikmed juba ootasid.
Mitmed targemad pead meie hulgast ei tulnud saarele oma autoga, seetõttu said nad Kihnus rentida jalgrattad. Mina läksin Heli ja mõne teise kaaslasega jalgsi rahvamajja. Saar ise on ju vaid seitse kilomeetrit pikk ja kolm lai.
Kihnu on maagiline koht. Mulle tundus, et seal oli aeg teatud mõttes seisma jäänud – veo- ja sõiduautod ning mootorrattad paistsid olevat pärit veel sovetiajast.
Esimesel õhtul tutvusime Forestalia meeste teiste pereliikmetega. Meile toodi maiustamiseks värskelt suitsutatud kala ja pakuti õhtusööki värskes õhus. Kõik see tuletas mulle meelde skaudilaagreid Lakewoodis New Jerseys. Ka seal ei pakutud meile kunagi mingit kiir- ega pakitud toitu, vaid kõik oli puhtast koorest, võist ja muust heast ning paremast. Magama pandi meid võimla põrandale madratsite peale.
Järgmisel päeval tegime saarel ringkäigu. Heli, kes ei tunne sõna „puhkus“, leidis tee äärest põldmarju ja kadus mitmeks tunniks!
Saarel jalutades kohtasin ma Toomas Volli, kes oli tulnud Kihnu koos tütarlastekooriga. Oli tore neidki harjutamas kuulda.
Kell seitse õhtul kohtusime Kihnu Virvega, kellega me pidime koos kolm laulu laulma. Kui Tõnu Naha võttis varem Virvega kontakti ja küsis, milliseid laule ta soovib välja valida, saatis Virve talle raamatu kõigi oma lauludega. Alo Ritsing kirjutas väljavalitud lauludele orkestratsiooni ja arranžeeringu Forestalia jaoks. Kui Tõnu helistas Virvele tagasi ja teatas, et oli valinud välja kolm ilusat laulu, vastas Virve talle: „Kõik minu laulud on ilusad!“
Kontsert koos Virvega läks suurepäraselt. Kontserdi lõpus teatas Toomas Voll, et ka tema tütarlastekoor tahab laulda ühe laulu. See oli väga vahva esitus, mida Toomas ise saatis klaveril nagu Little Richard – noor must klaverimängija, keda just selle nime all Ameerikas tunti ja kes esitas väga elavalt rokilugusid.
Õhtu lõppes toreda peoga. Ühel meie koori liikmel oli kaasas kitarr ja minulgi õnnestus seda mängida ning laulda.
Õhtu oleks võinud olla veel meeldejäävam, kui ma oleksin saanud laulda koos Virvega – aga tegelikult ma ju tegingi seda, eks ole?
Viido Polikarpus