Mõni aeg tagasi – oli see paar kuud või paar aasta, ei mäletagi – sõitsin ma koos oma naabri Kaska Karliga tema veoautos, et viia tellijatele ära palkmööbel. Vahel olen talle abiks käinud, kui seda on vaja olnud. Oleme müünud palkmööblit Põhja-Eestis avaturul. Kohtasin seal kord oma sugulast Andres Ambrost.
Ma ei olnud teda näinud kümmekond aastat. Andrese vanaisa ja minu isa olid poolvennad. Kuna nii minu isa kui tema vend Uno olid olnud Saksa sõjaväes, pidid nad Eestist põgenema. Andrese vanaisa aga jäi Eestisse. Ta ei võtnud endale Polikarpuse nime, kuna see oleks olnud sovettide poolt talle nagu surmaotsus.
Kohtasin Andrese ema Irina Ambrost esimest korda Eesti Maja restoranis. Ma ei teadnud algul, kes ta on, kuna seda osa suguvõsaloost oli hoitud saladuses. Nii suures saladuses, et kui mu vanaema tuli Eestist 1960-ndatel aastatel Ameerikasse oma poja juurde elama, ei öelnud ta sõnagi Irina isa kohta.
Andres on Spetsiaalsete Operatsioonide Grupi asutaja ning endine ülem. Tal on must vöö kickpoksis ja ta on karatemeister, ta on olnud USA roheliste barettide treeninggrupis. Praegu töötab ta Iraagis turvafirmas.
Pärast Andrese ja tema abikaasa Merikesega kohtumist mõtlesin ma oma elu peale. Ehk on minu elu praegu liiga rahulik? Mõtlesin selle peale, kui põnev võib praegu olla Iraagis. Kui Venemaa ründas Georgiat, olin valmis kohe georgialastele appi minema, aga mu rahaline olukord oli nii kehv, et ma ei saanud endale lennupiletitki muretseda. Ajas tagasi minnes meenus mulle, kuidas ma 1970ndatel otsustasin San Francisco kunstikooli pooleli jätta ja hääletades sõita Brasiiliasse läbi Mehhiko. Jõudsin Encinadasse Mehhikos, kui sealne politsei mind kinni pidas, mul ei olnud muud kaasas kui kitarr ja väga väike summa raha. Mind eskorditi tagasi USA piirini, sest mind peeti kas narkomuulaks või vähemasti kellekski, kellega pole muud kui peavalu, ja sellest tuli lahti saada. Mina olin ennast aga kujutanud laulmas teel Lõuna-Ameerikasse ja lauluga inimeste südameid võitmas.
1994. aasta novembris tegin ma otsuse tulla Eestisse. Olin ka kooli hetkeotsuse mõjul pooleli jätnud ja läinud sõjaväkke, nii et see ei olnud esimene kord teha äkiline otsus. Kui ma Eestisse kindral Einselni käsutusse Kaitseväe Peastaapi jõudsin, olin ma 50 aastat vana ja see oleks võinud olla paljudele asjadele takistuseks. Tegelikult vanus takistuseks ei saanud, olin ju tulnud läänest, rääkisin inglise keelt, oskasin töötada arvutil ja olin teeninud USA armees. Need olid tol ajal väga suured ja vajalikud oskused.
Pole siis üllatus, kui Karliga tema autos sõites teatasin talle, et ma lähen arvatavasti Iraaki. Lootsin, et Andres seisab seal minu eest, räägib minu sõjaväelistest kogemustest, kuna olin 1960ndatel aastatel USA sõjaväes rohelise baretina teeninud…
Karl kuulas mu optimistlikku juttu Iraagist mõnda aega. Olime jõudnud Pärnu lähedale, tänavavalgustuslambid särasid vastu meie nägudelt. Karl võttis särgitaskust sigaretipaki ja sellest ühe sigareti ning läitis selle. Ta hingas korraks sügavalt sisse ja vaatas mulle otsa:
„Ja mida sa seal Iraagis tegema hakkad? Saapaid puhastama?“
Selle küsimusega olin ma toodud tagasi igapäevamaailma. Ma olen 70 aastat vana, mida ma Iraagis tegema hakkan?! See teadmine tõi mu maa peale tagasi. Hakkasin enda üle südamest naerma. Ma sain aru, kui õnnelik ma olen praegu Eestis oma suurepärase naise, sõprade, kodu ja kõige muuga.
Tagasiteel Pärnust Keema külla vaikisime mõlemad. Ja siis, kui mulle tuli silme ette pilt, kuidas ma Iraagis mingis ohvitseride klubis nende saapaid viksin, hakkasin ma omaette tahtmatult naerma.
Mul on käes uus eluperiood, mille kohta pean tunnistama, et olen liiga vana keskea rõõmude jaoks.
Viido Polikarpus
